2011
“If it's Part Broke, Half Fix it”
Stalkers, Players and Taxies, Phone Calls and Laments, Corridors and Witness Reports, Disappointment and Shame
Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus
28.01.–13.03.2011
Avamine 28. jaanuaril kell 18.00
Sam de Grooti & Paul Haworth’i
hip-hop live “The Pain” kell 19.00
“If it ain't broke, don't fix it”, väidab üks inglise vanasõna. See ütlus on kogunud tuntust, tuginedes ideele, et iga katse parandada hästi töötavat süsteemi on mõttetu ja võib olla isegi kahjustav. Väidetavalt on see ütlus olnud hiljem isegi üheks inspiratsiooniallikaks anti-aktivistidele. Aga mis siis, kui miski töötab ainult pooleldi?
Võib öelda, et tänapäeva maailmas muretsetakse alati selle pärast, et iga olukorda võimalikult efektiivselt ja tõhusalt ära kasutada ning poolikuse kontseptsiooni ei käsitleta väärtusena iseenesest. Sellegipoolest, kui sa teed pooleldi korda midagi, mis juba on pooleldi katki, kas see siis tähendab, et see miski on rohkem korras või hoopis rohkem katki? Siinkohal peituv paradoks annabki ruumi vajalikule kogusele absurdsusest ja mitmetähenduslikkusest. Viimast rakendades ei ürita näitus “If it's Part Broke, Half Fix it” kasutada võimalust, et jutustada mõnda kriitilist, ühiskondlikult angažeeritud või ainukordset lugu, vaid pigem vaatleb sügavuti pettumuse ja häbi, aga ka mõttemängu ja juhuse erinevaid esinemisviise ja põhjuseid. Kasutades selleks yatzy-mängu sarnaseid meetodeid, kus juhuslikkuse tase on kõrge ja vaja läheb head õnne, tõenäosusteooria tundmist ja teatud määral ka strateegiat.
Näiteks portreteerib Pilvi Takala video “Players” mängu loogikat järgivate pokkerimängijate kogukonda. Nad rakendavad tõenäosusteooriat, kindlustamaks olukorda, et teineteist koheldaks õiglaselt ja et igaüks panustaks võrdselt. Flo Kasearu videotöös on müügile pandud inimelud, “parim enne” on aga nüüdseks möödas! Anu Pennaneni, Anna Shkodenko, Taaniel Raudsepa ja Sigrid Viiri teosed käsitlevad ühel või teisel moel konstrueeritud keskkondade mõistet, seiramist ja järelvalvet. Krõõt Juurak ja Mårten Spångberg omakorda määratlevad ümber valitsevaid arusaamu nagu kriis, representatsioon, metsik loodus, linn või edu ning kõige otsast algamist.
Kollektiiv Johnson & Johnson “ei tea täpselt millal hakkasid asjad valesti minema”, aga nad mõistavad, kui “kurvaks see neid teeb”. Andrea Büttner kinnitab, et “häbi on emotsioon, mis osutab sellele, mis meile tõsiselt korda läheb, tunne, mis puudutab kultuuriliste konventsioonide seda osa, mida me peaksime teistele näitama või teiste eest varjama”. Epp Kubu portreteerib üht üsna tragikoomilist olukorda, kus inimesed ei tea, mida peale hakata ja hakkavad seetõttu oma kannatusi nautima. Paul Haworthi ja Sam de Grooti installatsioon “The Pain” paiskab õhku väite, et võib-olla on 17-aastastel kogu aeg õigus olnud, rõhutades teravaid mõistelisi vasturääkivusi nagu siin ja seal, nüüd ja hiljem, mina ja sina.
Osalevad:
Andrea Büttner (GER), Dalia Dudenaite (LT), Dénes Farkas & Neeme Külm (EST), Carina Gunnars & Anna Kindgren (SWE), Sam de Groot (NL) & Paul Haworth (UK, NL), Johnson & Johnson (EST), Krõõt Juurak (EST, AT) & Mårten Spångberg (SWE), Flo Kasearu (EST), Epp Kubu (EST), Darius Mikšys (LT), Anu Pennanen (FIN), Taaniel Raudsepp & Sigrid Viir (EST), Rytis Saladžius (LT), Anna Škodenko (EST), Pilvi Takala (FIN), Triin Tamm (EST), Timo Toots (EST)
Kuraator Margit Säde Lehni
Organiseeris Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kaaskorraldaja Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus
Toetajad: Nordic Culture Point, Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja IASPIS
Täname: Hexaplan
Avamisel Sam de Grooti & Paul Haworthi hip-hop live “The Pain”
See on hip-hop. Paul Haworthi ja Sam de Grooti performance’id segavad kokku räppi, biite, laule ja luulet. Teemadeks ja tegelasteks muu hulgas: linn ja selle voolamine ning äärealad, lapsed, armastus, teismeea depressioon, tärkavad igatsused. Paul on õppinud maalimist, Sam graafilist disaini, ent just hip-hopis – esinemisrõõmus, vormiloovates rütmide rägastikus, riimideotsingus, selges ja kiires kommunikatsioonis – on nad leidnud oma kutsumuse, oma Põhjatähe.
12. veebruaril kell 19.00 Krõõt Juuraku ja Mårten Spångbergi performance “Ride the Wave Dude”
“Ride the Wave Dude” esitab soovi määratleda ümber valitsevaid arusaamu nagu kriis, representatsioon, metsik loodus, linn või edu ning kõige otsast algamine. Alustada kohast, kus pole midagi alustatud, vihjab teatud riskijuhtimisele, mil võimalik ebaõnnestumine viitab pigem reaalsus-staatusele kui meelelehutusele. “Ride the Wave Dude” on nõus enesele seda riski võtma ja kutsub vaataja kaasa teekonnale eneseväljenduse, idee ja stuktuuri sisemusse. Jagamisel on üksainus mure: otsus ja selle tagasipööramatu aktiviseerimine. Otsus, mis reguleerib vabadust ja mis elimineerib vabaduse – ja loobub valikuvõimalusest tingimusteta nõupidamiskeelu kasuks. “Ride the Wave Dude” kui tootmisviis on täiesti tühi laine, täielikult puutumata tõenäosusest.
Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus (CAC)
Vokieciu 2, Vilnius
www.cac.lt
Pilt: Pilvi Takala, Players, 2010, video
CESIS ART FESTIVAL 2011
Laupäeval, 23.juulil avati Lätis, Césises CESIS ART FESTIVAL 2011, mille raames toimus Eesti, Leedu ja Läti kunstnike näitus THE INTERSTICE. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on festivali igaaastane partnerinstitutsioon Eestis.
Näituse pealkiri INTERSTICE on inspireeritud Nicolas Bourriaud’ "Relational Aesthetics’i” (1998) lugemisest: “Vahemik või lõhe on see koht sotsiaalsetes suhetes, mis enam-vähem harmooniliselt ja avalikult sobitub üleüldisesse süsteemi, ent pakub samas välja teisi kaubavahetuse võimalusi kui need, mis selles süsteemis parajasti toimimas on.”
Kunstnikud: Helēna Heinrihsone (Läti), Māra Brašmane (Läti), Alnis Stakle (Läti), Reinis Hofmanis (Läti), Anna Varna Group (Läti), Ivars Drulle (Läti), Tõnis Saadoja (Eesti), Flo Kasearu (Eesti), Jonas Gasiūnas (Leedu).
Kuraator: Inese Baranovska. Festivali programm vt: www.cesufestivals.lv.
Repro: Flo Kasearu, Best Before Is Over, video short, 2010
