F.F.F.F.
(Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar, Maria Valdma)
MEIE IGAPÄEVANE LEIB
3. oktoober – 9. november 2002
F–FENOMEN
Yes, that´s right. I saw the fire starting, I was the only one.
And all I could say was F-F-F-F-F like stupid broken record.
Not fit to be a member of the human race describes it best.
(Stephen King “The Dead Zone”, 1979)
Olin juba tükk aega üritanud meenutada, mida õieti tähendas lühend F.F.F.F. Lõpuks õnnestus mälu värskendada – Fun For Five Females. Nii lihtne see oligi. Vaevalt, et suurem osa kolleegegi mäletas, mida see lühend täpselt tähistas. Ometigi on krüptiline tähistaja F.F.F.F. olnud ääretult produktiivne ja toonud käibele mitmeid mõisteid nagu F–kunst, effid, effima jne. – kõik iseloomustamaks juba ligi kuus aastat kunsti ja tarbekunsti vahemaastikul tegutsenud bipolaarset rühmitust. Ma ei tea, kas peale effide ongi mõnda kaasaegsemat kunstnikku või rühmitust, kelle loomingut leidub nii Kunsti– kui ka Tarbekunstimuuseumi kogudes.
million dollar attitude
F–fenomen seisnebki ehk selles, et nad ei ole ennast kummalegi poolele lõplikult kätte mänginud. Neil on õnnestunud luua suhteliselt autonoomne F–tsoon kahe intensiivsusvälja vahel. Kunstikriitika huvikeskmes on vaieldamatult olnud nende “F–failid”, “My Million Dollar Face”, “Leave Your Message for the Future” ja teised kontseptuaalsemad projektid. Kuigi ka effide ehtekunsti (“E–Meedium” jt.) võib tegelikult pidada kontseptuaalseks, metatasandi mõtisklusteks ehte üle, on nende loomingu selle osa “sihtgrupiks” seni olnud peamiselt Tarbekunstimuuseum. Praegune ehtenäitus, eneseiroonilise pealkirjaga “Meie igapäevane leib”, ilmselt murrab selle institutsionaalse pieteedi. Toimub see ju galeriis, mis on üsna ühemõtteliselt orienteeritud rahvusvahelise kaasaegse kunsti eksponeerimisele.
f nagu freedom
Vabad eesti ehtekunstile üldiselt omasest sametisest pseudo–aristokraatsusest ja oluliselt hoolimata rangetest tsunftireeglitest, on F.F.F.F. juba pikemat aega esindanud ka selles kitsukeses ja totaliseeritud tarbekunstivaldkonnas olulist kontrajõudu.
Kai Lobjakas kirjutab rühmituse kataloogis, et ehte mõiste ei tähenda effide puhul mitte ainult mütoloogilisi talismane, vaid laieneb “kaunistamise või ilu kandja analüüsiks, lahates mõnikord kaasaegset sotsiaalsust, mõnikord salapärast isiklikkusekandjat.” Nagu kinnitavad effid juba 1997. aastal, on ehe eelkõige teateid edastav meedium. Mis teated need aga on ?…. selle üle võib muidugi vaielda. Kui mõelda ehtest sotsiaalse fenomenina tuleb mõelda ka kantpea jämedast kuldketist, kuriteopaigale ununenud asitõendist ja Madelaine Albrighti rändavast ehtekollektsioonist kui katsest muundada sümboolset kultuurilist kapitali reaalselt poliitiliseks.
Fundament
“Meie igapäevane leib” on eelkõige enesereflektiivne näitus. Tõepoolest viiest f–kunstnikust enamuse jaoks on ehtekunstniku professionaalne leib peamine sissetulekuallikas, või vähemalt peaks olema... Lihtsa retoorilise võttega tõmmatakse tool alt igasuguselt pretensioonilt näha seal enamat kui seal on. Seal on viie kunstniku ehted, eksponeerituna praepannidel nagu küpsed ahjukartulid. Irooniline kommentaar kunstnikelt, kes, nagu ütleb Kai Lobjakas “armastavad mõtestada seda, mida nad teevad ja kes nad on”.
Erinevalt nende fotoseeriatest ja installatsioonidest pakub nimi F.F.F.F neile ehtekunstis lihtsalt ühist kontseptuaalset katust. Antud juhul oleks vist õigem rääkida siiski vundamendist millele on ehitatud võimas ehtekunstiekspositsioon. Kui kollektiivsetes fotoprojektides on kergesti tuvastatav ühine f–mõtlemine, siis ehetes avaldub iga kunstniku isikupärane käekiri, varieerudes tundlikust psühhologismist ja naiselikust haprusest rõõmsalt popiliku camp´i ja kitšini.
Anders Härm
Artiklid:
Siiri Suur. “Nende igapäevane leib.” – Eesti Ekspress. Areen 24. 10. 2002
Johannes Saar. “Nipsnaine pannil”. – Eesti Päevaleht 8. 10. 2002
Aleksei Gunter. “A wealth of ideas in alternative jewelry”. – The Baltic Times Oct. 10-16, 2002
CV
F.F.F.F.
Berit Teeäär 1970
Kaire Rannik 1971
Ketli Tiitsar 1972
Kristi Paap 1973
Maria Valdma 1973
Kõik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti osakonna.
Valitud näitused:
1996
ARTGENDA, noorte kunstnike biennaal, Øksnehallen / Kopenhaagen, Taani
ISIKLIK AEG, Eesti, Läti ja Leedu kaasaegne kunst 1945-1996, galerii “Zacheta” / Varssavi, Poola; Maneež / St.Peterburg, Venemaa
1997
E-MEEDIUM, Linnagalerii / Tallinn
E-MEEDIUM II, Eesti Rahva Muuseumi näitustemaja / Tartu
INTERSTANDING 2, SKKE 5. aastanäitus, EKA Galerii/ Tallinn
MILLENIUM II, rahvusvaheline ehtekunsti näitus, Rotermanni Soolaladu / Tallinn
VIDEO MEDEJA, feministliku videokunsti festival / Novi Sad, Jugoslaavia
1998
PRIVATE VIEWS, Eesti ja Briti kaasaegne kunst, Rotermanni Soolaladu / Tallinn
1999
M.O.O.D., Rotermanni Soolaladu / Tallinn
MEELE AVALDUS, rahvusvaheline ehtenäitus, Tarbekunstimuuseum / Tallinn
PRIVATE VIEWS / Dunaujvaros, Ungari
EESTI JA LEEDU EHTEKUNST, Galerie Beeld&Aambeeld / Enchede, Holland
2000
EESTI JA LEEDU EHTEKUNST, Kunstpaviljeon / Nieuw-Roden, Holland
EHTED-PAPUOŠALAI, Merevaigugalerii - muuseumi kunstnikemaja / Nida, Leedu
2001
EHTED-ÉKSZEREK, Péter-Pál galéria / Szentendre, Ungari
IGAPÄEVALEIB, Galerii Johan S. / Porvoo; Turu Vana Raekoja galerii / Turu, Soome
2002
CLOSING THE DISTANCE, Łaźnia Kaasaegse Kunsti Keskus / Gdansk, Poola
Muu tegevus:
1999 Tallinna Rakenduskunsti Triennaali teemakonkursi võit
2000 Tallinna Rakenduskunsti Triennaali “OMAND” korraldamine ja näituse kujundamine
Tööd kogudes:
Eesti Kunstimuuseum
Tarbekunstimuuseum
Merevaigugalerii - muuseum / Nida, Leedu
