25 noort fotograafi

 

VABA VOLI
13. november – 7. detsember 2002

 

Üles astusid Reio Aare, Katrin Arrak, Dénes Kalev Farkas, Katri Kaldaru, Laura Kallasvee, Andrus Kannel, Anneli Kesa, Kaija Kesa, Andras Kralla, Maiu Kurvits, Valpuri Kylmänen, Daisy Lappard, Tiit Lepp, Alis Mäesalu, Krista Mölder, Kaja Pae, Madis Palm, Signe Pohlak, Rena Puusepp, Lilli-Krõõt Repnau, Katrin Tees, Henry Timusk, Marge Toomik, Terje Tunis, Kati Vaas – mitmed neist on magistrandi seisuses või õpivad bakalaureuseõppes Eesti Kunstiakadeemias või Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.

Tööd näitusele “Vaba voli” (“Freeplay”) valis Liina Siib.

 

  

KURAATORITEKST:

Vaba voli ja nimetud tähendused.

Nimetud tähendused on nagu ristideta hauad – me arvame küll teadvat, et keegi on sinna maetud, kuid me ei tea, kes see võis olla. Eesti noore põlvkonna fotosid vaadates on samuti raske artikuleerida nende täpset tähendust, mis ei viita aga sugugi selle puudumisele. Lihtsalt tähenduste tekkel ja olekul on vaba voli, mis sõltub ajast, kohast, vaatajast, isegi pildistajast. Viimane annab oma fotoga vaba pinna uute tähenduste tekkeks.

Tähistaja ja sellega tähistatud objekti või mõiste vahel olnud püsiv seos on käest libisenud, tähenduste tõlgendamine toimub vabas ja küllastumata kontekstis. Peale suurte narratiivide lagunemist on fotolt langenud vastutus tõe ja dokumentaalsuse eest. Samuti puudub vajadus otsustava momendi järele, kuna otsustajaid pole üks, vaid otsustaja on igaüks.

Fotot on võrreldud kirjutisega. Nüüd on selle teksti lugemine muutunud lünklikuks, nii nagu lauseehituse võiks muuta konarlikuks mõne lauseliikme puudumine. Fotot ei saa enam täpselt lugeda ehk õigem on öelda, kõik lugemisviisid on lugeja suhtes tõlgendatavad. Ette on antud mõned viited ja vihjed, kuid neilegi ei või kindel olla. Vastuvõtja võib lünki täita mistahes teda ümbritsevate teiste märgisüsteemidega. Siin läheneb foto kõnele, mida iseloomustavad rohked pausid ja lõpetamata jäänud laused. Ridade vahelt pole võimalik lugeda, sest pole ridugi. Foto pole enam nö tervikriba, üks ja ainus, vaid aktiveerib ja sõnastab ümber vaatajas ka teisi ribasid. Ja samuti dekonstrueerivad need teised ribad fotot. Sellises protsessis oleks foto justkui muutunud üheks träkiks mitmerealisel sõnumiteribal, mis monteerub teiste tekstide või träkkidega nagu mittelineaarses videos. Lünkade ehk lakuunide omavaheline hambumine vastavalt träkkide lisamisele ja kustutamisele võiks põhjustada uute tähenduste tekke. Näiteks foto, mis refereerib moefotot, peaks esile kutsuma moekunsti ja reklaamiga seotud kujutisi ja tähendusi; bändipoisse kujutav foto aga võiks pakkuda vastava muusika sõbrale terve arsenali MTV lahendusi jms.

Eesti uuem foto ei ühenda kuigi palju kunsti poliitikaga. Ruumi ei kirjeldata selle ümberpööramise abil, vaid ruumistamine muutub mänguks, mis samuti ei kanna lõplikku tähendust. Foto on kaotanud usu oma maailmaparandaja rolli, mida on ka nimetatud suundumiseks idealismilt pragmatismile. Küsimus on siiski selles, kellega ja milleks tahetakse oma piltidega kommunikeeruda. Kas kaasaegne kommunikatsioon tähendab ainult sõnumi vahetussuhteid – ostmist, müümist, kinkimist? Kas kujund, mis ei müü, on kommunikeeruv või mitte? Ja siis veel, kui tähendusi on palju ja ka kommunikatsioonivõimalusi on lõputult, kui suur on veel võimalus, et siin toimuvad valikud üldse veel suudaksid kedagi kõnetada?

Liina Siib

 

Vt. ka:
Johannes Saar. “Liialt moekad ja ometi puhtsüdamlikud fotod”. – Eesti Päevaleht 18. 11. 2002