Arturas Raila
ROLL OVER MUSEUM
27. veebruar - 21. märts 2003
PRESSITEADE:
Hansapangal, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusel, Eesti Kunstimuuseumil ja Leedu Kunstimuuseumi Kaasaegse Kunsti Informatsiooni Keskusel on heameel teatada, et teisipäeval, 27. veebruaril kell 16 00 avatakse Rotermanni Soolalaos 2003. aasta Hansapanga kunstipreemia laureaadi, leedu kunstniku Artūras Raila personaalnäitus “ROLL OVER MUSEUM”. Näitus on avatud kuni 21 märtsini.
Artūras Raila, kes konkureeris seekordses preemiajaotuses läti meediakunstnike rühmituse F5 ja Jaan Toomikuga, on valik, mis jätkab Hansapanga preemia senist liini innovatiivse, rahvusvahelise ambitsiooniga kaasaegse kunsti väärtustamisel. Kui Hansapanga kunstipreemiat on Eestis välja antud 2000 aastast alates ja selle laureaati-deks on olnud Marko Laimre, Ene-Liis Semper ja Marko Mäetamm, siis nüüdsest jatkub kunstipreemia väljaandmine juba Eesti-Läti-Leedu maavõistluse tasemel.
Mida see tähendab eesti publikule? Kui senini oleme naabrite kunstist ikka saanud üldisemaid ülevaateid, siis viimaste aastate retrospektiivi võtmes koostatud isiknäitus, nagu see Hansapanga kunstipreemiaga kaasneb, asetab keskmesse konkreetse kunstni-kuisiksuse ja jätab vaatajale aega ja ruumi kunstniku personaalsete töömeetodite ja teemadega tutvumiseks. Kuna ühiskondlik kontekst ja mõjutajad, millest kaasaegne kunst välja kasvab, on Balti riikides üldjoontes samad, siis peitubki intriig eelkõige kunstniku personaalsetes süsteemides, tema küsimustes ja vastustes oma ajale.
Raila on üheksakümnendate teisel poolel tegelenud inimkooslustega, subkultuuridega, mille kujutamine meedias kui ka kunstisaalis on alati jäänud ühekülgseks. Raila võtab oma töödes ette töötud, mootorratturid, paremäärmusliku agraarpartei või 60ndate lõpu rockgrupi oma sünnilinnast Panevežysest, killukese inimeste elu mis talle parasjagu huvi pakub. Kujutamise asemel loob ta suhtlusolukorra, milles kunstiinstitutsioon muudetakse subkultuuri platvormiks – kontekstide kattumisest tekkinud tähendusnihkeid on ta varmas dokumenteerima.
Dokumentatsiooni oma kunagisest performance´ist, milles ta lasi rühmal Harley-Davidsoni meestel Vilniuse kaasaegse kunsti keskusesse sisse sõita, eksponeerib Raila nüüd videoinstallatsioonis, koos galeriidirektori kommentaariga, mille ta lindistas telesaatest; “Ei ole sugugi lihtne ühel kunstnikul filmida (--) mootorratast”. Sama materjali kasutab ta nüüd ka näituse reklaamis. Postproduktsioonis dokumentaalsete videojäädvustustega žongleerides segab ta valmistähendusi ja pöörab ümber klišeelikke vastuvõtumehhanisme. Kaasates oma aktsioonidesse primaarset, osalevat publikut väljaspoolt kunstikonteksti osutab Raila – üks stiilipuhtamaid suhestuva esteetika (Bourriaud) võtmes töötavaid kunstnikke Ida-Euroopas – argielu rikkusele võrreldes kunstisaalide raamitud ja võimendatud kogemusega ja sümbolisatsiooni piiratusele võrreldes elu enese pakutud ootamatute seostega.
Mida tähendab Hansapanga kunstipreemia kunstnikule? Meeldivat üllatust kopsaka rahasumma näol, võimalust vormida oma viimase paari aasta loomingust retrospektiivne ülevaade, mahukaid näitusi Tallinnas, Riias ja Vilniuses koos produktsioonibüdžetiga ja takkajärgi ehk ka kataloogi – kokkuvõtteks enam kui pool aastat intensiivset professionaalset kunstnikuelu, mis on välja teenitud rahvusvahelises konkurentsis.
Nii et veelkord, palju õnne Artūras Raila!
Pressiteate koostas Hanno Soans.
"Roll Over Museum"
Muuseum tähendab mälu; muuseumis säilitatavatel esemetel on sidemed ajaloo ja identiteediga. Muuseumi eksponaadid seovad isikliku identiteedi märke kogu kultuurilise identiteedi märkidega. Kas muuseumid peavad jääma homogeenseteks? Kuidas peaksid nad suhtuma ajalugudesse, mida nad defineerivad, kuidas nad peaksid neid ümber vaatama? Kuidas lülitada popkultuuri dimensioon, mis on tihedalt seotud isikliku ruumiga, muuseumi akadeemilisse diskursusesse?
Leedu kunstnik Artūras Raila ei kavatse õõnestada kunstiinstitutsioonide aluseid. Ta laseb seosel "ajalugu- identiteet-esitus-kultuuriinstitutsioon" tõusta pinnale ja saada nähtavaks. Ta kaasab eksisteerivaid sotsiaalseid gruppe, selle asemel et väljendada esituse sümboolsust. Kui kasutada sekkumistaktikat ja kõrvutada kahte konteksti, mis tavaliselt ei kohtu, st. juhuslike vormide kõrvutamisega avada nende ebaloogilisus, siis avanevad kontekstid oma loomulikkuses ja läbipaistvuses, samal ajal ka kontrastsuses. See on dematerialiseerunud kunst per se, kuid ühtlasi ka hiilgav, küllastunud, värvikas ja ahvatlevalt piiritu materjal. Kasutamist leiavad videoarhiivid, autobiograafiad (kunstniku enda oma, või siis osalejate omad), mis muutuvad kunstivahendiks, igapäevaelu fragmendist saab eksistentsiaalne harjutus, mis särab oma tegevuse loogikaga, sub(pop)kultuur kohtub eraajalooga.
Raila teravdab sageli juba küpsenud, kuid veel õhus hõljuvat diskussiooni, ta julgustab rääkima sellest, mis on silmaga nähtav, kuid mida ei ole veel välja öeldud. Kõik see näib viitavat romantilisele (vanamoelisele) "avangardile"; tegelikult aga tuleks seda vaadelda kui keerukat, pealispindselt vaikivat ja ratsionaalset, kuid vaimult sügavat ning sotsiaal-poliitiliselt julget positsiooni. Kusjuures see puudutab nii tema väitlust modernismi paradigmaga, mis on kunstniku varasema loomingu üks läbivaid teemasid kui ka kahtlemist esituses kui kultuurisüsteemi osas (kuidas toimib "kollektiivne pseudonüüm, mis on "tühjade tähistajate " tähendus tähistajate süsteemis, millised on alternatiivid valdavalt esitusele rajatud poliitikas?).
Oma töödes heidab Raila väljakutse vaimsetele ja sotsiaalsetele harjumustele. Kuid viidates eluvormide kaootilisele päritolule suleb ta nad raamitud formaati ning seega ei kujuta need vaatajale mingit ohtu.
Birutė Pankūnaitė
Tõlge: Krista Mits
