TAJUMISE SAAR
11. märts - 3. aprill 2005
Hansapanga, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Eesti Kunstimuuseumi ja Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse ühisprojektina avati 11. märtsil Rotermanni Soolalaos Hansapanga 2004. aasta kunstipreemia laureaadi, läti kunstniku Gints Gabrāns’i personaalnäitus “Nähtav / nähtamatu. Tajumise saar”. Preemia andis üle Hansapanga Grupi juhatuse esimees hr. Indrek Neivelt. Näitus jääb avatuks 3. aprillini 2005.
Oma kunstipreemia annab Hansapanga Grupp traditsiooniliselt välja kunstnike viimase aasta jooksul eksponeeritud loomingu põhjal; hinnatakse kunstniku aktiivset tegutsemist, tööde innovatiivsust ning rahvusvahelist mõistetavust. Tänavune Hansapanga Grupi kunstipreemia on järjekorras viies, seni on preemia saanud Eesti kunstnikud Marko Laimre (2000), Ene-Liis Semper (2001) ja Marko Mäetamm (2002); alates 2003 aastast valitakse aasta parim kunstnik Eesti, Läti ja Leedu kunstnike seast ning 2003. aastal kuulutati laureaadiks Leedu kunstnik Artūras Raila.
Seekordse premeeritu valis rahvusvaheline zhürii, kuhu kuulusid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Sirje Helme, Leedu Kaasaegse Kunsti Keskuse kuraator Raimundas Malakauskas, Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse direktor Solvita Krese, Stockholmi Moderna Museet’i kuraator Iris Müller-Westermann ning Hansapanga Grupi kommunikatsiooni-osakonna projektijuht Riin Õng.
Teisteks finalistideks olid Leedu kunstnik Eglė Rakauskaitė ja Eesti kunstnike paar Killu Sukmit ja Mari Laanemets. Kunstipreemiaga kaasneb autasu 3500 eurot ning isikunäituse korraldamine igas Balti riigis 2005. aasta jooksul.
Lisainfo:
Kristiina Tamberg, Hansapank
Tel. 6131198
Mare Pedanik, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Tel. 6314050
Hansapanga Grupi juhatuse esimees Indrek Neivelt, kunstnik Gints Gabrāns ja KKEK direktor Sirje Helme Rotermanni Soolalaos 11. märtsil 2005
Gints Gabrāns oma teosega "Rainbow" Rotermanni Soolalaos 11. märtsil 2005
HÕIMUVALGUSTUSE POOLE
Gints Gabrānsi küsimus usust
Gints Gabrāns’i(34) töö olemuseks on küsimus tegelikkuse piiridest ja nendega vabalt ümberkäimine. Kunst võib olla vaid üks vahendeid, mille kaudu küsimusi ühiskondlikult vastuvõetavas vormis saab esitada. Seades vaataja silmitsi ülima idealismiga, võtavad tema loodud olukorrad pinna jalge alt. Esemed muunduvad küsimusteks ja probleemideks. Nendega vastakuti seistes ei jää ratsionaalsusel muud üle kui alla anda ja taanduda, samas konstruktsiooni vaimukuse üle naeratada. Tähelepanu keskpunkt on alati tegelikkuse õigete ja kõikuvate aluste kriteeriumidel. Niisuguse lõpliku küsimuse ees pole hämmeldunud vaatajal muud võimalust kui kobada oma üksildasel teel vastuse poole.
See olukord iseloomustab Gabrānsi meetodeid. Tema viimaste aastate töö allikad pole olnud kunstlikud filosoofilised või stiililised konstruktsioonid, vaid tänapäeva inimese mõtlemist ümbritsevate üldteadmiste ja arusaamade kaos. Gints Gabrāns huvitub näiliselt tühisest – ususektid, ajalehekuulutused, teleseriaalide episoodid, mis teleinimestel seljas on, turismireisid, horoskoobid jne. Kunstnik võtab ühe neist segaseist tegelikkuse “tükkidest” ning koorib sellelt maha paksu klisheede- ja infokooriku ning paljastab meie jaoks süütu, puhta ja lõpmata banaalse südamiku – inimese otsingu õnne, tunnustuse, ilu, harmoonia ja tõe järele.
Miks? Mis vahet on triviaalse a ja triviaalse b vahel? Jutuajamistes mainib kunstnik tihti “2. taset”, kuhu vaataja peab tavapärast seisukohta eirates jõudma. Gabrānsi tööde optimism ja iroonia on loodud selle kõrgema taseme saavutamise lootuses. Ühe tema 90-ndate töö nimi on “Taevatrepp”. Trepi ülemisel astmel seisev kujuteldav vaataja saab võmmu kuklasse, omandades seeläbi nii muhu kui ootamatu kogemuse. Me teame tasemete hierarhiat kui meie aja ühiskondlike ja virtuaalsete mängude mehhanismi, habrastest kontoripilvelõhkujatest kuni 3D võrgu seitsme eluni. Gabrāns paljastab need funktsionaalse tegelikkuse skeemid kui isiklikud hiirerattad, kus liikumispunkt on pigem imaginaarne kui reaalne. “Ehtsus” on kunstniku loomingu tähtis ja eriline omadus. Näiteks “Implosiooni preester” ongi magamine ja antud näitus põhineb raudselt värvispektri ja optilise füüsika alustel. Tema töid võib usaldada, kõik on avatud. “Puhta asja” olemus õõnestab tavalist vaatamist ja otsustamist. Vaataja on kaotanud oma rolli ja rütmi, on segaduses ja ülearune, ning korraga peab ta oma eksistentsiks leidma uue õigustuse. Üsna võimatu ülesanne – suuta taas kord eristada näilisust tegelikkusest.
Māra Traumane
Gints Gabrāns. Imploding Priest, 2004
Gints Gabrāns. The Fog Centre, 2005 Gints Gabrāns. Intake of Darkness, 2005
