HALB NALI
PRESSITEADE 26.11.2007
HALB NALI # 1
30.11.07.-06.01.08
näituse avamine 30.11.2007 kell 18.00 Tallinna Kunstihoones
Kunstnikud: Tamy Ben-Tor (Ameerika Ühendriigid), Nathalie Djurberg (Rootsi), Peter Finnemore (Wales), Paul Granjon (Wales), Ivars Gravlejs (Läti), Igor Grubic (Horvaatia), Zlatko Kopljar (Horvaatia), Tsui Kuang-Yu (Taiwan), Marko Mäetamm (Eesti), Jüri Ojaver (Eesti), Julian Rosefeldt (Suurbritannia), Tommi Toija (Soome)
KKEK tänab: Manray Hsu, Leila Topić, Simon Rees, Lolita Jablonskiene, Ieva Kulakova, Mika Hannula
Toetavad: Wales Art International, Eesti Kultuurkapital, Läti Kultuurkapital, Briti Nõukogu, FRAME, Läti Kaasaegse Kunsti Keskus, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Horvaatia Vabariigi Kultuuriministeerium.
"See näitus on kasvanud välja minu isiklikest kohanemisraskustest teiste, tihti lähedaste inimestega. Sotsioloogias fundamentaalse atributsiooniveana tuntud kombe kohaselt kipun ma neis raskustes süüdistama ebasoodsaid olusid, kuna kõrvaltvaatajad näevad sama kahetsusväärse kombe kohaselt selles peamiselt minu enda „oma viga”. Ainuüksi sellest lahkarvamusest piisab, et anda elu kujutelmadele ja kindlamatele kontseptsioonidele ebakohasest käitumisest. Kahe või rohkema kultuuriareaali või arvamuse lõimumist saatvad psühholoogilised, kultuurilised ja sotsiaalsed tõrked annavad „kohatusele” omadussõna staatuse. Sünnib ka teoreetiline kontseptsioon topos-est, kus asjad asuvad põhimõtteliselt vales kohas ja maneeridest, millele pole „meie” elus kohta. Kultuuriantropoloog Claude-Lévi Strauss’i kirjeldatud kõikide kultuurikoosluste universaalne tendents taastoota normatiivset status quo-d ning ikka ja jälle asetada asju ning inimesi „õigele kohale tagasi”, sattub löögi alla ning eksib kasvõi ajutiseltki Priit Pärna Tagurpidi-Antslasse, Gulliveri nägemustesse ja Peter Bichseli semiootilisse segadusse raamatus „Ameerikat ei ole olemas”. Ning miks mitte ka Mihhail Bahtini normekummutavasse sotsiaalsesse karnevali.
Kolonialistlik ja patroneeriv vahekord suure valge mehe ja väikese tõmmu pärismaalase vahel on läbiv kuvand, millest tõukub tänane postkolonialistlik kriitika rassismi, globaliseerumise, sotsiaalse segregatsiooni ning kultuurilise getostumise aadressil. Ei julge lubada, et „Halb nali” oma praeguses versioonis Tallinna Kunstihoones ning hiljem osalejatearvu kasvades Lätti ja Horvaatiasse reisides poetab kommentaari kõigi nimetatud probleemikobarate kohta. Kuid võib loota, et sellel osalevad kunstnikud demonstreerivad mõningaid kohatuid käitumismudeleid, mis oma kohmetukstegevas kentsakuses heidavad valgust rangetele konventsioonidele, mis märkamatult kontrollivad meie näoilmeid nii matustel kui näituseavamistel, arusaamu soorollidest, ootusi elektripistiku ja Oriendi suhtes või siis kujundavad meie suhtumist kõnelevasse viinerisse. Rutiinsed argielu praktikad muutuvate eluvormide rünnaku all – kas saab olla vabastavamat kogemust?"
Johannes Saar
Näituse kontsept:
„ ... ükski lõbunaine ei võta nii suure rõõmuga vastu uut külalist nagu ajalugu uut ... kangelast.”
Leonid Andrejev, „Saatana päevik”
„Halb nali # 1” toob vaataja ette galerii ebakangelastest, kelle soov sulanduda ühiskonda on suur. Näeme hulka tegelasi trügimas ajaloo lävel, pürgimas kroonikate ja annaalide nooblisse seltskonda. Nende donkihhotlikust kiindumusest kangelase kontseptsiooni on suurem vaid nende sobimatus ühiskonna alustalaks – kuulsuse narr on ehk aunimetuseks, millega ühiskond on nõus neid embama. Isiklike pingutuste ja patriotismi kiuste ei õnnestu neil heroiliselt surra ei lahingutandril, tööpostil ega näitelaval. Neist ei saa kaanelugu. Sotsiaalne kohastumine aasta isaks, otsivaks kunstnikuks, vapraks sõduriks, primadonnaks, kaugusi trotsivaks maadeavastajaks või ennastsalgavaks vetelpäästjaks väändub nende tegemistes välja tavapärase eduloo raamidest. Püüdlikust suhtlejast saab idioodist provokaator(Ivars Gravlejs, Paul Granjon), heast poisist kriminaalkurjategija(Igor Grubic), järeltulevast põlvest paharet(Tommi Toija), vetelpäästjast leinatalitaja(Jüri Ojaver) ja pereisast pilastaja(Nathalie Djurberg). Ja Messiasest füürer(Tamy Ben-Tor).
Tsui Kuang-Yu, Taiwanist pärit kosmopoliitne flâneur maailma linnade tänavail, alleedel ja parkides; temas kohtuvad rohkem kui üks elegantne kultuuriline stereotüüp. Charles Baudelaire’i promeneeriv dändi, Walter Benjamini kodanlasest uudistaja ning Pariisi situatsionimi uitajad, kõik nad avastavad end järsku peategelasena Taiwani slapstick komöödias, sihitult põrklemas moodsas linnamaastikus, võitlemas mässu tõstnud moodsa kodutehnikaga ning varjumas vihma eest rollimängude räästa alla. Peter Finnemore Wales’ist kisub ajaloolt heroilisuse aurat, esitades selle stseene hubases koduteatris. Lapilistes maskeerumismundrites tüübid sehkendavad aias, metsas ja toas. Katsetavad öönägemise tehnikat, luuravad päevalillede vahel, korraldavad õppusi. Koduõuest on saanud polügoon. Pidev valmistumine sõjaks ei jõua aga kuidagi oma loogilise lahenduseni, kontrapunkt jääb tulemata, vaenlane ei ilmu silmapiirile. Macho-maneerid soikuvad kammerliku nukulavastuse mõõtu, milles lastel ja kollastel kodukassidel on järsku tähtsamgi roll kui Mehel, Kes Valmistus Päästma Maailma. Maailmapäästmise vajadusest lähtub ka Jüri Ojaveri „vetelpäästja”. Valmiskaevatud haua veeres pikksilmaga uppunuid passides päästab ta neid, kellele on matuse korraldanud meri. Märkamatult avastab Ojaveri kangelane, et on tõusnud konkurentsitult parimaks vetelpäästjaks ... matusetalitajate hulgas. Sotsiaalsete rollide konflikt rikub lõpuks nii matusemeeleolu kui töötuju, sellevõrra rohkem jääb aga ruumi kohmetusele, halbadele naljadele ja kohatutele märkustele, mis lõhuvad ühiskondliku rollijaotuse ranget reglementi. Omal kombel teeb seda ka Marko Mäetamm tutvustades meile sotsiaalse teatri tekstiraamatut olukordadeks, kus asi on naljast kaugel ning käitumist reguleerib siivsuse norm. Ketserliku mõnuga kisub ta leinamise rituaalidest välja kogu hauaplaadi-retoorika, lisab sellele veelgi teatraalset värvi ja kandib selle isiklikuks näituseprojektiks kunstisaalis – eksalteeritud heksameetriks ilma kadunukeste ja leinajateta.
Kaks kunstnikku eelistavad seltskondlike situatsioonide mockymentary’le siiski suuremat mastaapi. Zlatko Kopljar reisib maamuna ühelt „võimukünkalt” teisele ja põlvitab harduses nende ees. Taevase Rahu Väljak, Inglise parlamendihoone, Brüsseli peakorterid, Washintoni Valge Maja jpt – kõik pälvivad alandlikult rändmungalt avaliku kaastundeavalduse. Žest, mis tõuseb oma moraalsuses kõrgemale mässu ja vastupanu ideoloogiatest ning paigutab võimukeskuse avalikult ohvri rolli. Seik, mis ei jäänud märkamata „taevast rahu” valvavatel politseinikel, kes kunstniku kiirelt väljakult minema lohistasid. Julian Rosefeldti haare on samuti globaalne, kuid võimufassaadide asemel palveleb ta kultuuri omi. Hinduimi mantratest aetud backpacker-ina rändab ta Hollywoodist eemale, lähemale Oriendi igavestele tõdedele, kuid pärale jõudes leiab eest Bollywoodi, maailma odavaima kaugtööjõu turu ja inimesed ekslemas filmitööstuse ja globaalse liberalismi dekoratsioonide vahel. Orient osutub kulissiks ning kangelasest saab keset odüsseiat kuulsuse narr ekslemas lava taga ja publikus.
Judith Butleri queer theory sõnul võime üldistada, et „Halva nalja” tegelased hullavad sotsiaalsete rekvisiitide, maneeride ja kostüümidega, mis käivad kaasas (ka ajaloost) tuntud kangelaserollidega. Mängitakse siiski tõsise näoga, mure ja pisaradki pole kaugel. Ometi napib mängijail usulist tõsidust ja ettevõtmine päädibki farsi, parafraasi ja performance’ina, milles harjumuspärased kombed ilmuvad me ette tühipalja rituaalsusena, ühiskonna alustalad papist dekoratsioonidena ning ajalugu nende laoplatsina. Ime siis, et iga etleja oma sotsiaalsete kohustuste kostüümis higistades lakkamatult endale sosistab – „ma ei kuulu siia, ma ei kuulu siia”.
Johannes Saar
