2005
KAASAEGSE KUNSTI EESTI KESKUSE (KKEK) NÄITUSETEGEVUS 2005
EESTI EKSPOSITSIOON VENEETSIA 51. KUNSTIBIENNAALIL
Eestit esindas Mark Raidpere isiknäitusega ”Isolator”, kureerituna Hanno Soansi poolt. Eesti näituse asukohaks oli Palazzo Malipiero, S. Marco 3079, näitus oli avatud 12.05-6.11.2005.
Mark Raidpere, “Voiceover”, video, 2005
HANSAPANGA 2004. AASTA KUNSTIPREEMIA
Hansapanga, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Eesti Kunstimuuseumi ja Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse ühisprojektina avati 11. märtsil Rotermanni Soolalaos Hansapanga 2004. aasta kunstipreemia laureaadi, läti kunstniku Gints Gabrāns’i personaalnäitus “Nähtav / nähtamatu. Tajumise saar”. Preemia andis üle Hansapanga Grupi juhatuse esimees hr. Indrek Neivelt. Näitus jääb avatuks 3. aprillini 2005.
Oma kunstipreemia annab Hansapanga Grupp traditsiooniliselt välja kunstnike viimase aasta jooksul eksponeeritud loomingu põhjal; hinnatakse kunstniku aktiivset tegutsemist, tööde innovatiivsust ning rahvusvahelist mõistetavust. Tänavune Hansapanga Grupi kunstipreemia on järjekorras viies, seni on preemia saanud Eesti kunstnikud Marko Laimre (2000), Ene-Liis Semper (2001) ja Marko Mäetamm (2002); alates 2003 aastast valitakse aasta parim kunstnik Eesti, Läti ja Leedu kunstnike seast ning 2003. aastal kuulutati laureaadiks Leedu kunstnik Artūras Raila.
Seekordse premeeritu valis rahvusvaheline žürii, kuhu kuulusid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Sirje Helme, Leedu Kaasaegse Kunsti Keskuse kuraator Raimundas Malakauskas, Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse direktor Solvita Krese, Stockholmi Moderna Museet’i kuraator Iris Müller-Westermann ning Hansapanga Grupi kommunikatsiooni-osakonna projektijuht Riin Õng.
Teisteks finalistideks olid Leedu kunstnik Eglė Rakauskaitė ja Eesti kunstnike paar Killu Sukmit ja Mari Laanemets. Kunstipreemiaga kaasneb autasu 3500 eurot ning isikunäituse korraldamine igas Balti riigis 2005. aasta jooksul.
Hansapanga Grupi juhatuse esimees Indrek Neivelt, kunstnik Gints Gabrāns ja KKEK direktor Sirje Helme Rotermanni Soolalaos 11.03.2005
Gints Gabrāns oma teosega "Rainbow" Rotermanni Soolalaos 11.03.2005
HÕIMUVALGUSTUSE POOLE
Gints Gabrānsi küsimus usust
Gints Gabrāns’i (34) töö olemuseks on küsimus tegelikkuse piiridest ja nendega vabalt ümberkäimine. Kunst võib olla vaid üks vahendeid, mille kaudu küsimusi ühiskondlikult vastuvõetavas vormis saab esitada. Seades vaataja silmitsi ülima idealismiga, võtavad tema loodud olukorrad pinna jalge alt. Esemed muunduvad küsimusteks ja probleemideks. Nendega vastakuti seistes ei jää ratsionaalsusel muud üle kui alla anda ja taanduda, samas konstruktsiooni vaimukuse üle naeratada. Tähelepanu keskpunkt on alati tegelikkuse õigete ja kõikuvate aluste kriteeriumidel. Niisuguse lõpliku küsimuse ees pole hämmeldunud vaatajal muud võimalust kui kobada oma üksildasel teel vastuse poole.
See olukord iseloomustab Gabrānsi meetodeid. Tema viimaste aastate töö allikad pole olnud kunstlikud filosoofilised või stiililised konstruktsioonid, vaid tänapäeva inimese mõtlemist ümbritsevate üldteadmiste ja arusaamade kaos. Gints Gabrāns huvitub näiliselt tühisest – ususektid, ajalehekuulutused, teleseriaalide episoodid, mis teleinimestel seljas on, turismireisid, horoskoobid jne. Kunstnik võtab ühe neist segaseist tegelikkuse “tükkidest” ning koorib sellelt maha paksu klisheede- ja infokooriku ning paljastab meie jaoks süütu, puhta ja lõpmata banaalse südamiku – inimese otsingu õnne, tunnustuse, ilu, harmoonia ja tõe järele.
Miks? Mis vahet on triviaalse a ja triviaalse b vahel? Jutuajamistes mainib kunstnik tihti “2. taset”, kuhu vaataja peab tavapärast seisukohta eirates jõudma. Gabrānsi tööde optimism ja iroonia on loodud selle kõrgema taseme saavutamise lootuses. Ühe tema 90-ndate töö nimi on “Taevatrepp”. Trepi ülemisel astmel seisev kujuteldav vaataja saab võmmu kuklasse, omandades seeläbi nii muhu kui ootamatu kogemuse. Me teame tasemete hierarhiat kui meie aja ühiskondlike ja virtuaalsete mängude mehhanismi, habrastest kontoripilvelõhkujatest kuni 3D võrgu seitsme eluni. Gabrāns paljastab need funktsionaalse tegelikkuse skeemid kui isiklikud hiirerattad, kus liikumispunkt on pigem imaginaarne kui reaalne. “Ehtsus” on kunstniku loomingu tähtis ja eriline omadus. Näiteks “Implosiooni preester” ongi magamine ja antud näitus põhineb raudselt värvispektri ja optilise füüsika alustel. Tema töid võib usaldada, kõik on avatud. “Puhta asja” olemus õõnestab tavalist vaatamist ja otsustamist. Vaataja on kaotanud oma rolli ja rütmi, on segaduses ja ülearune, ning korraga peab ta oma eksistentsiks leidma uue õigustuse. Üsna võimatu ülesanne – suuta taas kord eristada näilisust tegelikkusest.
Māra Traumane
Gints Gabrāns, “Imploding Priest”, installatsioon, 2004
Gints Gabrāns, “The Fog Centre”, installatsioon, 2005
Gints Gabrāns, “Intake of Darkness”, installatsioon, 2005
TRICHTLINNBURG
Een affaire met de stad / Linnajuhtum / Ein städtisches Abenteuer / An Urban Affair
“Trichtlinnburg” on “Kultuur 2000” avaliku linnaruumi projekt Maastrichtis, Salzburgis ja Tallinnas.
Käesoleva aasta mais korraldavad Maastrichti Jan van Eyck’i Akadeemia, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus Tallinnas ja Salzburgi Kunstiühing ühisprojekti Trichtlinnburg, teemal massiturism ja linnade areng, avalikkus ja avalik ruum.
Maastricht, Tallinn ja Salzburg on kolm täiesti tüüpilist Euroopa linna, mille hästi säilinud ja ajalooliselt tuntud südalinnad meelitavad ligi hulgaliselt linnaturiste. Käesoleva aasta mais toimub Maastrichtis, Tallinnas ja Salzburgis Trichtlinnburgi nimelise projekti raames hulgaliselt kunsti- ja kunstiteoreetilisi üritusi, mille käigus arutlevad kunstnikud, režissöörid, arhitektid ja linnaplaneerijad, kuidas võiksid kultuuripärandi säilitamise ja massiturismi, majanduslike huvide ning urbaansete eluviiside vahel balansseerivad Euroopa linnad näha välja tulevikus, ning millise väärtusega on sealjuures avalikkus ja avalik ruum.
Projektis osaleva kolme linna ühiseks probleemiks on linna säilitamise ja arendamise tasakaalus hoidmine. Kõigis kolmes linnas on ehitustööde läbiviimine ajalooliste hoonete säilitamise eesmärgil rangelt reeglistatud. Selline restaureeriv hoiak on muutnud linnade südamed aga üha enam Disneylandi sarnaseks. Ajaloolise väärtusega hoonetes uhkeldavad rahvusvahelisi moefirmasid ja kiirtoidukohti esindavad ostukeskused, igal pool õitseb tulutoov kinnisvaraäri.
Trichtlinnburgi projekti raskuskese on kujutaval kunstil, kuid esindatud on ka muusika, performance’i kunst, tänavateater, urbanism ja arhitektuur. Arutletakse selle üle, milliseks on kujunenud Euroopa moodsa kunsti roll avalikkuse ja avaliku ruumi üle toimuvas mõttevahetuses. Esitamisele tuleb ligi 30 erinevat projekti, mis jagunevad kolme linna vahel. Kahte projekti võib näha kõigis kolmes näituselinnas: üks neist on Horvaatia kunstniku Sanja Ivekovic’i töö “(If) I lived here”, teine aga Salzburgi noorterühmituse gold extra muusika- ja videoprojekt Love City. Ülejäänud, ka linnaelanikke aktiivselt kaasavad projektid, on loodud spetsiaalselt iga konkreetse linna tarvis.
Salzburgi Kunstiühing arutleb Salzburgi urbaansete struktuuride üle ja küsib, kuidas saaks kunst oma projektidega sekkuda massiturismi ja linnaelanike vahelisse diskussiooni.
Jan van Eyck’i Akadeemia asetab kesksele kohale uuringud. Analüüsitakse Maastrichti urbaanseid ja majanduslikke struktuure, mis on olnud lähtepunktiks avaliku ja meediaruumiga tegelevatele projektidele.
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus pakub välja alternatiive Tallinnaga tutvumiseks, hõlmates kunsti vahenditega paikade hõivamise alates looduskeskkonna dešifreerimisest kuni poliitiliste mälujoonteni.
Augustis 2005 ilmuv Trichtlinnburgi kataloog peaks muuhulgas sisaldama ka kõigis näituselinnades viibiva kolme kirjutava reporteri ja kahe fotograafi tähelepanekuid ning märkmeid.
Trichtlinnburgi Tallinna ürituste sarja avamisel Hobusepea galeriis
Tallinna projektis käivituvad kunstisündmused aitavad mõtestada ja käsitleda ajaloolise linna pärandit ning autentset tallinlikku keskkonda. Publikuga dialoogi arendavad avalikus linnaruumis aset leidvad kunstiprojektid ja publikatsioonid püstitavad küsimusi kohaliku elu võimalikkusest vanalinnas, oma ja võõra vahekorrast, kunsti ja linnakeskkonna vahelistest suhetest laienedes kunsti osale ühiskonnas ja avalikus ruumis.
Tallinna projektis käivituvad kunstisündmused aitavad mõtestada ja käsitleda ajaloolise linna pärandit ning autentset tallinlikku keskkonda. Publikuga dialoogi arendavad avalikus linnaruumis aset leidvad kunstiprojektid ja publikatsioonid püstitavad küsimusi kohaliku elu võimalikkusest vanalinnas, oma ja võõra vahekorrast, kunsti ja linnakeskkonna vahelistest suhetest laienedes kunsti osale ühiskonnas ja avalikus ruumis.
Üritused Tallinnas hargnevad kolmes suunas:
- Hobusepea galeriist saab “Tallinna vaatleja”, mis hõlmab filmiprogrammi ning fotonäituse Tallinna miljööst.
- Kunstnike projektid avalikus linnaruumis toimuvad kohtades, kus turistlik integratsioon on hõlvamas märkimisväärset osa alates Raekoja platsist ja ostukeskustest kaasates paiku, kus kohalike elanike osatähtsus veel domineerib nagu Kopli. Lisaks võivad huvilised osaleda jalutuskäikudel ja bussiekskursioonidel laiendatud linnaruumi raames ehk Kalamajas, Lasnamäel, Paljassaarel jm.
- Publikatsioon “Tallinna praktikad” on kakskeelne fragmentaarium mitmete Tallinnas viibijate-viibinute sulest. Siinses mosaiigis avaldub üksikisiku hetkemulje, juhuslik kogemus võib osutada olemuslikule ja vastupidi. Kokku saavad oma ja võõras, peremees ja külaline, muinasjutt ja novellikatkend.
