ESTENG

2003

 

KAASAEGSE KUNSTI EESTI KESKUSE (KKEK) NÄITUSETEGEVUS 2003

 

 


 

(UN)DRESSED. KÖRPER IN DER BALTISCHEN FOTOKUNST. VOL. 2. ESTLAND

Giedre Bartelt Galerie, Berlin, Saksamaa, 29. nov. 2003 – 31. jaan. 2004.

Näituse kuraator: Giedre Bartelt; kaaskuraator Sirje Helme.

Näitusel esinesid kaheksa kaasaegset fotograafi Eestist, kelle looming uurib erinevaid võimalusi inimkeha portreteerimiseks. 1990. aastatel teostatud töödes võib leida keha kujutamisel erinevaid lähenemisi: psühholoogiast ja eneseidentiteedi probleemidest moraali ja seksuoloogiani.

Osalesid: Margot Kask, Peeter Laurits, Ly Lestberg, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Mare Tralla, Tanel Veenre. Näitust saatva teoreetilise teksti autor on Eero Epner, plakati (bukleti) kujundas Martin Pedanik.

 
(Un)dressed – näitusebuklett

 


 

VÄSBY 2. MAALIBIENNAAL

Väsby Kunstihall, Rootsi, 18. oktoober – 14. detsember 2003.

Biennaalile olid kutsutus Rootsi, Taani, Norra, Islandi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Hispaania, Hollandi, Itaalia, Ungari, Saksamaa ja Poola kunstnikud.

Eestit esindasid Peeter Allik, Eda Lõhmus, Priit Pajos, Kaarel Vulla, John Smith (igaüks kahe teosega).


Vaade näitusele. John Smith

 


 

OPEN2003

Art and the Cinematic Vision
Veneetsia Lido, 17. august – 5. oktoober 2003

Eesti osalus sai teoks KKEK ja Arte Communications (Veneetsia) koostööl.

Eestit esindas Liina Siib seeriaga “Movie Posters”.


Liina Siib, “Movie Posters”, digiprint, 2001

 


 

EESTI EKSPOSITSIOON VENEETSIA 50. KUNSTIBIENNAALIL

”Unistused ja konfliktid. Vaataja diktatuur” (“Sogni e Conflitti. La dittatura dello spettatore” / “Dreams and Conflicts. The Viewer’s dictatorship”)

14. juuni – 2. november 2003.

Eestit esindas JOHN SMITH projektiga MARKO UND KAIDO (Marko Mäetamme ja Kaido Ole maalid ja installatsioonid). Eesti ekspositsiooni korraldajaks oli Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, näituse komissariks Sirje Helme ja kuraatoriks Anders Härm. Eesti näituse asukohaks oli Palazzo Malipiero, S. Marco 3079. Eesti näitust külastas ligi 20 000 inimest.

Lisaks osales biennaali peakuraator Francesco Bonami kureeritud peanäitusel JAAN TOOMIK videoga "Peeter ja Mart" (2001).



Vaateid JOHN SMITH’i ekspositsioonile Palazzo Malipieros

 


 

3. ARS BALTICA

Fototriennaal. Kieli Linnagalerii (aprill-mai 2003), Schloss Plüschowi kunstnikemaja Mecklenburgis (juuni-juuli 2003) ning Bergeni kunstihall (oktoober-november 2003). 

Kuraatorid D. Bienert (Berlin),  L. Grambye (Kopenhagen) ja L. Jablonskienie (Vilnius). 

Ars Baltica alapealkirjaks on "Mis on tähtis?", esitades küsimusi: Mis on tähtis tänastele Balti regiooni kunstnikele, kes kasutavad fotot kui meediumi? Millised muudatused on toimunud 90ndate aastatega võrreldes foto kasutuses (foto kui kunst versus foto kui kunsti kaasosa)?

Eestit esindas edukalt Eve Kask oma fotoseeriaga Käsmu inimestest.

 


 

ART MOSCOW 

7. rahvusvaheline kunstimess, 22.-27. aprill 2003 Moskvas Kunstnike Keskmajas. Eesti videokunsti külalisekspositsioon (korraldaja KKEK, kuraator Eha Komissarov).

Osalesid: Kai Kaljo, Ando Keskküla, Mari Laanemets / Killu Sukmit, Ene-Liis Semper, Jaan Toomik, Marko Laimre, Herkki-Erich Merila / Arbo Tammiksaar,  Mark Raidpere, Mart Viljus.


Mari Laanemets & Killu Sukmit, "Route 66", video, 2002


Kai Kaljo, "Kai Kaljo", video, 2002

 

Kataloogi tekst:

21 minutit 

Eesti kasutab oma külalismaa staatust Moskva Rahvusvahelisel Kunstilaadal 2003, et presenteerida oma videokunstnikke. Niisuguse valiku taga on lihtne fakt, et videost tuli 1990. eesti kunsti visiitkaart ning ei taseme ega läbilöögivõime poolest pole talle eesti kunstis hetkel konkurenti leida.
Teame, et endise NL territooriumil asetleidnud kunstiuuenduste strateegiad erinesid üksteisest oluliselt, mille käegakatsutavaks tulemuseks on  võrdlusvõimaluste kaotsiminek.  Eestis 1990. aset leidnud koondumisest videomeedia ümber on käibel mitmesuguseid versioone, kuid ühes punktis ollakse üksmeelel: video eeliseks said eelkäijate puudumine ja stardiruumi avatus. Video aitas vabastada meid Ida-Euroopa kunstniku “rongist mahajäetu” kompleksidest, sest uus kunstiala oli kõikjal õnneks noor, laienemisaldis ja  hierarhiseerumat. 1993 kättesaadavaks muutunud videokaamerad jätsid Eestis peagi seljataha teistele meediatele tuginevate kunstimängude pingutused uue sõna väljaütlemisel ja aastatuhande vahetuseks sai videost  midagi sama igapäevast, nagu maalikunst või fotograafia. Tänu kunstnike entusiastlikule pühendumisele on Eestis tekkinud õhuke kiht professionaalset videokunsti, mis on piisavalt originaalne ja sisendusjõuline, et temaga arvestada kui meie kunstiuuenduse sümboliga. Uue põlvkonna lisandumine lubab praegu rääkida meie videoruumi avardumisest ja visiooni uuenemisest, seega on mingist ühisest eesti videotraditsioonist järjest raskem  sõna võtta. Meie väljapanek  Moskvas keskendubki meelsamini eesti kunstnike videoväljundite erinevusele kui videokunsti genealoogia algupärasuse  otsinguile, esitledes 7 eesti tuntuma videokunstniku viimaste aastate loomingut.

Kai Kaljo (s. 1959), “Kai Kaljo”, 2002. 1’
Kai Kaljo eelistab videos narratiivset lähenemist, kartmata emotsionaalseid seisukohavõtte ja iroonilisi väljaastumisi. Saavutas rahvusvahelist tähelepanu videoga “Loser” (1997), milles pakub eneseiroonilisi kommentaare oma kunstniku identiteedile. Kunstniku elukutse lootusetuse teemat jätkab ka Kaljo üks viimaseid töid “I Never Heard  About You? “, ent teisest vaatenurgast, suunates  identiteedikahtlused kunstnikult kuraatorile ja kunstimaailma julmadele hierarhiamängudele, mis toituvad klannisisesest suletusest ja inertsist.

Ando Keskküla (s.1950), “Hingus”, 1999. 5’
Töö valmis 48. Veneetsia biennaali jaoks 1999. aastal kui interaktiivne heli- ja videoinstallatsioon, mis käsitleb inimese manipuleeritavust. Näeme kahte vana meest veidras olukorras justkui omavahel suhtlemas, tegelikult aga allumas arvutikäskudele, mida omakorda tekitab heli. Samas satub vaataja – helitekitaja ise sõltuvusse vanameeste veidratest liigutustest ja on omakorda manipuleeritud, see on lõputu ringkäik. Tavaliste modellide asemel on valitud kaks vana meest, sest nagu tekst videol selgitab, on 2020 aastal 50% Euroopa elanikkonnast  50-aastased ja vanemad, mis on karjuvas vastuolus kapitalistliku ühiskonna nooruse kultusega.

Jaan Toomik (s.1961),  “Untitled”, 2001.1’50’’
Videoavalikkus tunneb Toomikut  eksistentsiaalsete teemade  üllatusivalmistava käsitlejana ning ta on piisavalt tähelepanu pööranud ka inimest puurivatele ja hävitavatele jõududele, vormides oma seisukohti suurteks ja relevantselt mitmekihilisteks kujunditeks. Selles töös on Toomik ületanud senised vaatluspiirid, väljendades inimpaineid surmaihaluse ja kastratsioonihirmu võtmes, mis areneb Toomiku sügavalt personaalseks Sisyphose müüdi tõlgenduseks. Nagu Toomikule iseloomulik, ei jäta tema  sümboolselt opereeriv, viideterohke  kujundikonstruktsioon naljalt tähelepanuta ühtki  inimeksistentsi  riivavat olulisemat tahku ja vaataja võib selles töös represseeritud tungidelt  vabalt edasi siirduda talle tuttavamale sotsiaalsele maastikule.

Ene-Liis Semper (s.1969), “Trepp”, 2000. 6’
Andres Härm: “Ene-Liisi videoid näib kandvat puhtuse ja süütuse paradiisi, emaüsatunde kaotamise ja igavese otsimise traumaatilisi jälgi. Ta maandab oma kultuuritülgastuse eneseohverduseni vägivaldsetes autoportreedes  ja tema transgressiivsed žestid osundavad kunstniku soovile heita endalt kultuuri pitsitavad ahelad  ja keha koorma ning naasta keele ja rollieelsesse seisundisse. Tema teoste toimeprintsiip on sama, mis on olnud nende loomiselgi – haakides end kaani kombel  vaataja kehataju sügavuste külge  toovad nad sealt lagedale tema enda tumedate painete impulsid.
Semperi raskesti analüüsitavad ning isegi raskesti kirjeldatavate teoste võlujõud selles seisnebki, et nad mõjuvad ka vaatajale otse keha tasandil”.

Mari Laanemets (s.1975) & Killu Sukmit (s.1975), “Route 66”, 2002. 7’
Noorema videopõlvkonna esindajad Laanemets ja Sukmit  töötavad koostöös  ning on asutanud Valie Export Society, mis vihjab nende seotusele feministliku traditsiooniga.
Nende videoloomingus  asendab kujundlikku väljendust filmilik-narratiivne struktuur, kus dialoog ei tarvitse alati kokku langeda tegevustikuga. Route 66  puhul on ärakasutatud road movie  formaati, milles kunstnikud tunnevad end stambivabalt ja parodeerivad seda silmnähtava hoolimatusega, suunates filmikaanonid noorsookultuuri iseloomustavale absurditasandile. Video tegevustik viitab väga otseselt Idaeurooplase hästi tuntud ühtesulamistungile Läänega, mis road movie formaadis omandab eriti koomilise varjundi.

Marko Laimre (s.1968), “Kõik on keelatud”/”Alles Ist Verboten”, 2002
Laimre töötab sageli  videoinstallatsiooni formaadis, tegeledes idiootliku ruumi mõiste ülesehitamise ja tundmaõppimisega. Oma eksperimentides kasutab Laimre ruumipsühholoogia, paradoksaalse loogika ja eksperimentaalsemiootika kogemusi,  mida ta introdutseerib  jälgimise, kontrolli ja paranoia kategooriatesse.“Kõik on keelatud“ esindab ruumiinstallatsiooni, mis põhineb varjatud videokaamera programmeeritud funktsioneerimisele. Jälgimine ja järelvalve on siin lahutamatult kokkupõimunud  ja seotud   ebamugavustunde loomisega, kus vaatamise topeltfunktsioon kummastub ja samas avab ennast ohtlikult. Olukorda võib tõlgendada nii kaitsmis- ja järelvalve vajadusega kuid samahästi luuramise või mõne teise militaarse terminoloogia vahendusel.

Eesti väike fotoekspositsioon esitleb messil valiku kontseptuaalselt orienteeritud fotograafiast, mis on valminud  viimastel aastatel toimunud näituseprojektide raamides ning käsitleb täiesti sihiteadlikult fotomeediat kui vahendit üldisemate kunstiideede teostamiseks.

Otsustasime jätta kõrvale 1990-id esindavad huvitavad fotokunstnikud puhtalt ruumipuudusest tingitud kaalutlustel, sest üldine suundumus digitaalselt töödeldud fotole Eestis kasutab suuri  formaate ja sarjalisuse printsiipi, olles orienteeritud  näitusesaali avaramatele võimalustele.
Eesti fotokunstist veel vast nii palju, et kitsapiirilisemaid kunstieesmärke teeniv fotodiskursus on osutunud sageli produktiivsemaks professionaalsete fotokunstnike poolt pakutavast vaatest, mis viimase kümnendi jooksul on üsna jäigalt orienteerunud reklaami vajadustele või suurte ajakirjandusväljaannete poolt aktsepteeritud pressifoto tootmisele. Nende kahe fotograafia eksisteerimise seisukohalt üliolulise vaala kiiluvette jääb eikellegi maa, kus olenevalt kunstitaotlustest sünnib fotot kaasavaid loovaid eksperimente ja kus lisaväärtusena tekib üsna algupäraseid fotomeedia käsitlusviise.

Herkki-Erich Merila (1964) / Arbo Tammiksaar (1971), “Welcome to Estonia I - IV”, 2002, 80 x 50 cm
H.-E. Merila on eesti postmodernistliku fototrendi üks loojaid , kes 1990. alustas camp-stiilis fotograafina, rühmituse DeStudio liige ning on aktiivselt tegev reklaamisfääris. Kasutab oma loomingus eriilmelisi ikonograafiaid ja mütoloogiaid. Sari “Welcome to Estonia” põhineb eesti avalikkuses 2002. palju poleemikat äratanud marketingikampaaniale, mis tegeles Eesti brändi loomisega  ja kus nimetatud loosungi abil kujundati eesti brandi logo. Merila projekt  lähtub võimalusest jätkata brändi tootmist uute lugemisviiside mängutõmbamisega ja pakub oma sürr-stiilis kombinatoorika vahendusel aktsepteeritud  hoiakumudelile vastanduvat vaadet. Ohutusest ja mugavusest nõretavale, turismile orienteeritud brändile lisab Merila heavy-metal tüüpi tegelased , kelle eemaletõukavad karakterid  õõnestavad slogani usutavust. Samaaegselt jääb Merila poliitiliselt korrektseks ja järgib oma kompositsioonis kõiki reklaami visuaalseid strateegiaid,  kirjeldades oma asotsiaalse päritoluga modelle trendikat moefotograafiat iseloomustava glamuuri võtmes.

MartViljus (1965), “Tallinn 89–99–02”, 2002, 21 x 30cm
Viljuse fotosari põhineb klassikalise kontseptualismi strateegiale ja esitleb Tallinna kui sotsiaalse ruumi seisundite vaatlust 14. aasta pikkuse ajavahemiku jooksul. 1988, 1999 ja 2002 samades paikades toimunud fotoseansid panevad tööle laial tähendusteskaalal töötava visuaalse mälumasina, mis haakub koha-paiga sotsiaalsete ja poliitiliste diskursustega ja keerdub mäletamise teemade ümber. Viljus pakub vaatajale võimalust  nii nostalgitsemiseks kui ka rahumeelset  pragmaatilist vaadet, mis kiretult kõneleb vaatajaga aja-ruumi metamorfoosidest Tallinna linnas. Kontseptualistina keskendub sarja autor uuenemise ja muutumise dialektika keerdkäikude väljavalgustamisele, mis sageli esitab ette prognoosimatuid ja arusaamatuks jäävaid lahenduskäike. Näeme, et muutumine kui uuenemise kategooria kaotab  tegelikkuseks saades mõnikord  oma absolutistliku tähenduse ja  mitmel paigal on õnnestunud  jäädagi muutumatuks. Brežnevi ajal rajatud Lasnamäe uuslinnarajoonil on näiteks raske minetada oma identiteeti, kuid samaaegselt registreerib Viljuse projekt ka sama mõjuvaid näiteid poliitiliste sündmuste pöördumatust mõjust  keskkonnale. Uued identiteedid  on sageli sedavõrd vastuolus vanade paikade väikeste võimalustega, et enesekehtestamise nimel on valmis eest pühkima terve ajaloo. Viljuse fotosari kõneleb oma semioosis startidest ja hävingust, andmata eelistust kummalegi võimalusele.

Mark Raidpere (1975), “Red”, 2000, 59,5 x 60,5cm and 60,5 x 141 cm. 
Video- ja fotokunstnik Raidpere  esitleb selle nimetuse all portreedesarja oma veidrikust isast, kes on sotsiaalselt võimetu, elust väljalülitunud persoon, kes on keskendunud ootamatu kirega kunsti loomisele. Koduse keskkonna esitluse formaadis kulgev sarja kangelase psühholoogiline vaatlus areneb inimese suhete kaudu ümbritsevate asjadega. Allakäinud boheemlik kodu ja isetegevuslik kunstnik moodustavad terviku, millega on vastuolus isa kunagist sotsiaalset staatust tutvustavad detailid. Raidpere fotode stiil on kirev  ja jutustab isa kaootilisest maailmast räigetes toonides. Sarja pealkiri ehitub üles punasele, mille rohkus ja terav esiletulek on sünonüümiks  fotodes varjuvale hüsteeriale.

Eha Komissarov

 


 

 

Rahvusvahelised ja välisnäitused
Aastanäitused
Hansapanga galerii ja kunstipreemia
Otsing