2003
KAASAEGSE KUNSTI EESTI KESKUSE (KKEK) NÄITUSETEGEVUS 2003
(UN)DRESSED. KÖRPER IN DER BALTISCHEN FOTOKUNST. VOL. 2. ESTLAND
Giedre Bartelt Galerie, Berlin, Saksamaa, 29. nov. 2003 – 31. jaan. 2004.
Näituse kuraator: Giedre Bartelt; kaaskuraator Sirje Helme.
Näitusel esinesid kaheksa kaasaegset fotograafi Eestist, kelle looming uurib erinevaid võimalusi inimkeha portreteerimiseks. 1990. aastatel teostatud töödes võib leida keha kujutamisel erinevaid lähenemisi: psühholoogiast ja eneseidentiteedi probleemidest moraali ja seksuoloogiani.
Osalesid: Margot Kask, Peeter Laurits, Ly Lestberg, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Mare Tralla, Tanel Veenre. Näitust saatva teoreetilise teksti autor on Eero Epner, plakati (bukleti) kujundas Martin Pedanik.
(Un)dressed – näitusebuklett
VÄSBY 2. MAALIBIENNAAL
Väsby Kunstihall, Rootsi, 18. oktoober – 14. detsember 2003.
Biennaalile olid kutsutus Rootsi, Taani, Norra, Islandi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Hispaania, Hollandi, Itaalia, Ungari, Saksamaa ja Poola kunstnikud.
Eestit esindasid Peeter Allik, Eda Lõhmus, Priit Pajos, Kaarel Vulla, John Smith (igaüks kahe teosega).
Vaade näitusele. John Smith
OPEN2003
Art and the Cinematic Vision
Veneetsia Lido, 17. august – 5. oktoober 2003
Eesti osalus sai teoks KKEK ja Arte Communications (Veneetsia) koostööl.
Eestit esindas Liina Siib seeriaga “Movie Posters”.
Liina Siib, “Movie Posters”, digiprint, 2001
EESTI EKSPOSITSIOON VENEETSIA 50. KUNSTIBIENNAALIL
”Unistused ja konfliktid. Vaataja diktatuur” (“Sogni e Conflitti. La dittatura dello spettatore” / “Dreams and Conflicts. The Viewer’s dictatorship”)
14. juuni – 2. november 2003.
Eestit esindas JOHN SMITH projektiga MARKO UND KAIDO (Marko Mäetamme ja Kaido Ole maalid ja installatsioonid). Eesti ekspositsiooni korraldajaks oli Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, näituse komissariks Sirje Helme ja kuraatoriks Anders Härm. Eesti näituse asukohaks oli Palazzo Malipiero, S. Marco 3079. Eesti näitust külastas ligi 20 000 inimest.
Lisaks osales biennaali peakuraator Francesco Bonami kureeritud peanäitusel JAAN TOOMIK videoga "Peeter ja Mart" (2001).
Vaateid JOHN SMITH’i ekspositsioonile Palazzo Malipieros
3. ARS BALTICA
Fototriennaal. Kieli Linnagalerii (aprill-mai 2003), Schloss Plüschowi kunstnikemaja Mecklenburgis (juuni-juuli 2003) ning Bergeni kunstihall (oktoober-november 2003).
Kuraatorid D. Bienert (Berlin), L. Grambye (Kopenhagen) ja L. Jablonskienie (Vilnius).
Ars Baltica alapealkirjaks on "Mis on tähtis?", esitades küsimusi: Mis on tähtis tänastele Balti regiooni kunstnikele, kes kasutavad fotot kui meediumi? Millised muudatused on toimunud 90ndate aastatega võrreldes foto kasutuses (foto kui kunst versus foto kui kunsti kaasosa)?
Eestit esindas edukalt Eve Kask oma fotoseeriaga Käsmu inimestest.
ART MOSCOW
7. rahvusvaheline kunstimess, 22.-27. aprill 2003 Moskvas Kunstnike Keskmajas. Eesti videokunsti külalisekspositsioon (korraldaja KKEK, kuraator Eha Komissarov).
Osalesid: Kai Kaljo, Ando Keskküla, Mari Laanemets / Killu Sukmit, Ene-Liis Semper, Jaan Toomik, Marko Laimre, Herkki-Erich Merila / Arbo Tammiksaar, Mark Raidpere, Mart Viljus.
Mari Laanemets & Killu Sukmit, "Route 66", video, 2002
Kai Kaljo, "Kai Kaljo", video, 2002
Kataloogi tekst:
21 minutit
Eesti kasutab oma külalismaa staatust Moskva Rahvusvahelisel Kunstilaadal 2003, et presenteerida oma videokunstnikke. Niisuguse valiku taga on lihtne fakt, et videost tuli 1990. eesti kunsti visiitkaart ning ei taseme ega läbilöögivõime poolest pole talle eesti kunstis hetkel konkurenti leida.
Teame, et endise NL territooriumil asetleidnud kunstiuuenduste strateegiad erinesid üksteisest oluliselt, mille käegakatsutavaks tulemuseks on võrdlusvõimaluste kaotsiminek. Eestis 1990. aset leidnud koondumisest videomeedia ümber on käibel mitmesuguseid versioone, kuid ühes punktis ollakse üksmeelel: video eeliseks said eelkäijate puudumine ja stardiruumi avatus. Video aitas vabastada meid Ida-Euroopa kunstniku “rongist mahajäetu” kompleksidest, sest uus kunstiala oli kõikjal õnneks noor, laienemisaldis ja hierarhiseerumat. 1993 kättesaadavaks muutunud videokaamerad jätsid Eestis peagi seljataha teistele meediatele tuginevate kunstimängude pingutused uue sõna väljaütlemisel ja aastatuhande vahetuseks sai videost midagi sama igapäevast, nagu maalikunst või fotograafia. Tänu kunstnike entusiastlikule pühendumisele on Eestis tekkinud õhuke kiht professionaalset videokunsti, mis on piisavalt originaalne ja sisendusjõuline, et temaga arvestada kui meie kunstiuuenduse sümboliga. Uue põlvkonna lisandumine lubab praegu rääkida meie videoruumi avardumisest ja visiooni uuenemisest, seega on mingist ühisest eesti videotraditsioonist järjest raskem sõna võtta. Meie väljapanek Moskvas keskendubki meelsamini eesti kunstnike videoväljundite erinevusele kui videokunsti genealoogia algupärasuse otsinguile, esitledes 7 eesti tuntuma videokunstniku viimaste aastate loomingut.
Kai Kaljo (s. 1959), “Kai Kaljo”, 2002. 1’
Kai Kaljo eelistab videos narratiivset lähenemist, kartmata emotsionaalseid seisukohavõtte ja iroonilisi väljaastumisi. Saavutas rahvusvahelist tähelepanu videoga “Loser” (1997), milles pakub eneseiroonilisi kommentaare oma kunstniku identiteedile. Kunstniku elukutse lootusetuse teemat jätkab ka Kaljo üks viimaseid töid “I Never Heard About You? “, ent teisest vaatenurgast, suunates identiteedikahtlused kunstnikult kuraatorile ja kunstimaailma julmadele hierarhiamängudele, mis toituvad klannisisesest suletusest ja inertsist.
Ando Keskküla (s.1950), “Hingus”, 1999. 5’
Töö valmis 48. Veneetsia biennaali jaoks 1999. aastal kui interaktiivne heli- ja videoinstallatsioon, mis käsitleb inimese manipuleeritavust. Näeme kahte vana meest veidras olukorras justkui omavahel suhtlemas, tegelikult aga allumas arvutikäskudele, mida omakorda tekitab heli. Samas satub vaataja – helitekitaja ise sõltuvusse vanameeste veidratest liigutustest ja on omakorda manipuleeritud, see on lõputu ringkäik. Tavaliste modellide asemel on valitud kaks vana meest, sest nagu tekst videol selgitab, on 2020 aastal 50% Euroopa elanikkonnast 50-aastased ja vanemad, mis on karjuvas vastuolus kapitalistliku ühiskonna nooruse kultusega.
Jaan Toomik (s.1961), “Untitled”, 2001.1’50’’
Videoavalikkus tunneb Toomikut eksistentsiaalsete teemade üllatusivalmistava käsitlejana ning ta on piisavalt tähelepanu pööranud ka inimest puurivatele ja hävitavatele jõududele, vormides oma seisukohti suurteks ja relevantselt mitmekihilisteks kujunditeks. Selles töös on Toomik ületanud senised vaatluspiirid, väljendades inimpaineid surmaihaluse ja kastratsioonihirmu võtmes, mis areneb Toomiku sügavalt personaalseks Sisyphose müüdi tõlgenduseks. Nagu Toomikule iseloomulik, ei jäta tema sümboolselt opereeriv, viideterohke kujundikonstruktsioon naljalt tähelepanuta ühtki inimeksistentsi riivavat olulisemat tahku ja vaataja võib selles töös represseeritud tungidelt vabalt edasi siirduda talle tuttavamale sotsiaalsele maastikule.
Ene-Liis Semper (s.1969), “Trepp”, 2000. 6’
Andres Härm: “Ene-Liisi videoid näib kandvat puhtuse ja süütuse paradiisi, emaüsatunde kaotamise ja igavese otsimise traumaatilisi jälgi. Ta maandab oma kultuuritülgastuse eneseohverduseni vägivaldsetes autoportreedes ja tema transgressiivsed žestid osundavad kunstniku soovile heita endalt kultuuri pitsitavad ahelad ja keha koorma ning naasta keele ja rollieelsesse seisundisse. Tema teoste toimeprintsiip on sama, mis on olnud nende loomiselgi – haakides end kaani kombel vaataja kehataju sügavuste külge toovad nad sealt lagedale tema enda tumedate painete impulsid.
Semperi raskesti analüüsitavad ning isegi raskesti kirjeldatavate teoste võlujõud selles seisnebki, et nad mõjuvad ka vaatajale otse keha tasandil”.
Mari Laanemets (s.1975) & Killu Sukmit (s.1975), “Route 66”, 2002. 7’
Noorema videopõlvkonna esindajad Laanemets ja Sukmit töötavad koostöös ning on asutanud Valie Export Society, mis vihjab nende seotusele feministliku traditsiooniga.
Nende videoloomingus asendab kujundlikku väljendust filmilik-narratiivne struktuur, kus dialoog ei tarvitse alati kokku langeda tegevustikuga. Route 66 puhul on ärakasutatud road movie formaati, milles kunstnikud tunnevad end stambivabalt ja parodeerivad seda silmnähtava hoolimatusega, suunates filmikaanonid noorsookultuuri iseloomustavale absurditasandile. Video tegevustik viitab väga otseselt Idaeurooplase hästi tuntud ühtesulamistungile Läänega, mis road movie formaadis omandab eriti koomilise varjundi.
Marko Laimre (s.1968), “Kõik on keelatud”/”Alles Ist Verboten”, 2002
Laimre töötab sageli videoinstallatsiooni formaadis, tegeledes idiootliku ruumi mõiste ülesehitamise ja tundmaõppimisega. Oma eksperimentides kasutab Laimre ruumipsühholoogia, paradoksaalse loogika ja eksperimentaalsemiootika kogemusi, mida ta introdutseerib jälgimise, kontrolli ja paranoia kategooriatesse.“Kõik on keelatud“ esindab ruumiinstallatsiooni, mis põhineb varjatud videokaamera programmeeritud funktsioneerimisele. Jälgimine ja järelvalve on siin lahutamatult kokkupõimunud ja seotud ebamugavustunde loomisega, kus vaatamise topeltfunktsioon kummastub ja samas avab ennast ohtlikult. Olukorda võib tõlgendada nii kaitsmis- ja järelvalve vajadusega kuid samahästi luuramise või mõne teise militaarse terminoloogia vahendusel.
Eesti väike fotoekspositsioon esitleb messil valiku kontseptuaalselt orienteeritud fotograafiast, mis on valminud viimastel aastatel toimunud näituseprojektide raamides ning käsitleb täiesti sihiteadlikult fotomeediat kui vahendit üldisemate kunstiideede teostamiseks.
Otsustasime jätta kõrvale 1990-id esindavad huvitavad fotokunstnikud puhtalt ruumipuudusest tingitud kaalutlustel, sest üldine suundumus digitaalselt töödeldud fotole Eestis kasutab suuri formaate ja sarjalisuse printsiipi, olles orienteeritud näitusesaali avaramatele võimalustele.
Eesti fotokunstist veel vast nii palju, et kitsapiirilisemaid kunstieesmärke teeniv fotodiskursus on osutunud sageli produktiivsemaks professionaalsete fotokunstnike poolt pakutavast vaatest, mis viimase kümnendi jooksul on üsna jäigalt orienteerunud reklaami vajadustele või suurte ajakirjandusväljaannete poolt aktsepteeritud pressifoto tootmisele. Nende kahe fotograafia eksisteerimise seisukohalt üliolulise vaala kiiluvette jääb eikellegi maa, kus olenevalt kunstitaotlustest sünnib fotot kaasavaid loovaid eksperimente ja kus lisaväärtusena tekib üsna algupäraseid fotomeedia käsitlusviise.
Herkki-Erich Merila (1964) / Arbo Tammiksaar (1971), “Welcome to Estonia I - IV”, 2002, 80 x 50 cm
H.-E. Merila on eesti postmodernistliku fototrendi üks loojaid , kes 1990. alustas camp-stiilis fotograafina, rühmituse DeStudio liige ning on aktiivselt tegev reklaamisfääris. Kasutab oma loomingus eriilmelisi ikonograafiaid ja mütoloogiaid. Sari “Welcome to Estonia” põhineb eesti avalikkuses 2002. palju poleemikat äratanud marketingikampaaniale, mis tegeles Eesti brändi loomisega ja kus nimetatud loosungi abil kujundati eesti brandi logo. Merila projekt lähtub võimalusest jätkata brändi tootmist uute lugemisviiside mängutõmbamisega ja pakub oma sürr-stiilis kombinatoorika vahendusel aktsepteeritud hoiakumudelile vastanduvat vaadet. Ohutusest ja mugavusest nõretavale, turismile orienteeritud brändile lisab Merila heavy-metal tüüpi tegelased , kelle eemaletõukavad karakterid õõnestavad slogani usutavust. Samaaegselt jääb Merila poliitiliselt korrektseks ja järgib oma kompositsioonis kõiki reklaami visuaalseid strateegiaid, kirjeldades oma asotsiaalse päritoluga modelle trendikat moefotograafiat iseloomustava glamuuri võtmes.
MartViljus (1965), “Tallinn 89–99–02”, 2002, 21 x 30cm
Viljuse fotosari põhineb klassikalise kontseptualismi strateegiale ja esitleb Tallinna kui sotsiaalse ruumi seisundite vaatlust 14. aasta pikkuse ajavahemiku jooksul. 1988, 1999 ja 2002 samades paikades toimunud fotoseansid panevad tööle laial tähendusteskaalal töötava visuaalse mälumasina, mis haakub koha-paiga sotsiaalsete ja poliitiliste diskursustega ja keerdub mäletamise teemade ümber. Viljus pakub vaatajale võimalust nii nostalgitsemiseks kui ka rahumeelset pragmaatilist vaadet, mis kiretult kõneleb vaatajaga aja-ruumi metamorfoosidest Tallinna linnas. Kontseptualistina keskendub sarja autor uuenemise ja muutumise dialektika keerdkäikude väljavalgustamisele, mis sageli esitab ette prognoosimatuid ja arusaamatuks jäävaid lahenduskäike. Näeme, et muutumine kui uuenemise kategooria kaotab tegelikkuseks saades mõnikord oma absolutistliku tähenduse ja mitmel paigal on õnnestunud jäädagi muutumatuks. Brežnevi ajal rajatud Lasnamäe uuslinnarajoonil on näiteks raske minetada oma identiteeti, kuid samaaegselt registreerib Viljuse projekt ka sama mõjuvaid näiteid poliitiliste sündmuste pöördumatust mõjust keskkonnale. Uued identiteedid on sageli sedavõrd vastuolus vanade paikade väikeste võimalustega, et enesekehtestamise nimel on valmis eest pühkima terve ajaloo. Viljuse fotosari kõneleb oma semioosis startidest ja hävingust, andmata eelistust kummalegi võimalusele.
Mark Raidpere (1975), “Red”, 2000, 59,5 x 60,5cm and 60,5 x 141 cm.
Video- ja fotokunstnik Raidpere esitleb selle nimetuse all portreedesarja oma veidrikust isast, kes on sotsiaalselt võimetu, elust väljalülitunud persoon, kes on keskendunud ootamatu kirega kunsti loomisele. Koduse keskkonna esitluse formaadis kulgev sarja kangelase psühholoogiline vaatlus areneb inimese suhete kaudu ümbritsevate asjadega. Allakäinud boheemlik kodu ja isetegevuslik kunstnik moodustavad terviku, millega on vastuolus isa kunagist sotsiaalset staatust tutvustavad detailid. Raidpere fotode stiil on kirev ja jutustab isa kaootilisest maailmast räigetes toonides. Sarja pealkiri ehitub üles punasele, mille rohkus ja terav esiletulek on sünonüümiks fotodes varjuvale hüsteeriale.
Eha Komissarov
