IDEOLOOGIAST JA AJALOOST
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (edaspidi: KKEK) prioriteetideks on nüüdisaegse kunsti kohta info kogumine ja vahetamine ning Eestis loodud kunsti vahendamine rahvusvahelistel üritustel.
Olla regionaalse kaasaegse kunsti kasvav digitaalne arhiiv, mis on lihtsalt ligipääsetav kõikidele professionaalsetele huvilistele, aidata kaasa jooksvate kunstitrendide teoreetilisele kontseptualiseerimisele, anda välja vastavaid publikatsioone ja jätkata Eesti esindamist rahvusvahelistel kunstinäitustel on peamised KKEK töösuunad ja -soovid. KKEK on kogu oma tegutsemisaja jooksul pidanud oluliseks oma tegevuse arendamist vastavalt Eestis kujunevale ja muutuvale situatsioonile, ühiskondlikule taustale ja innovatiivsuse põhimõtetele. Seega üks eesmärkidest on katta eeskätt neid alasid, millega ei riik, ühiskondlik sektor ega eragaleriid ei saa tegeleda peamiselt majanduslikel põhjustel, kuid mille puudumisel ei saa rääkida orgaaniliselt arenevatest kunstiprotsessidest ning initsieerida avatud ühiskonnale omast vaba ning arenenud mõtteviisi. KKEK on sidunud oma plaanid kunsti vabaduse ja sõltumatuse toetamisega Eesti ühiskonnas ning arusaamisega, et kunst elab läbi samu keerulisi muutumisi ning esitab samu raskeid küsimusi identiteedist nagu seda teeb iga rahvuskultuur, mille eesmärgiks on lisada oma loov osa suurde kirevasse rahvusvahelisse kunsti.
KKEK loodi Avatud Eesti Fondi poolt 1992. aastal (Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse nime all), ametlik avamine praegustes ruumides Tallinna Kunstihoones toimus 1993. aasta märtsis. Kunstikeskuse avamine Eestis sai teoks tänu ungari-ameerika filantroobi George Sorosi poolt loodud ja rahastatud Avatud Fondide süsteemile Kesk- ja Ida-Euroopas ning endise Nõukogude Liidu territooriumil. Tegevusprogramm oli analoogiline teistes Ida- ja Kesk-Euroopas loodud kunstikeskuste programmidega: esiteks luua võimalused Eestis elavate kunstnike suhtluseks rahvusvahelise kunstieluga, aidata kaasa avatusele ja informatsiooni kahepoolsele liikumisele ja teiseks toetada materiaalselt projekte, mis olid eeskätt seotud uue tehnoloogiaga.
KKEK alustas oma tööd järgmises koosseisus: direktor Sirje Helme, asedirektor Piret Lindpere, programmi koordinaator Mare Pedanik, kunstiajaloolane Ants Juske (kuni 1995) ning raamatupidaja Juta Keskküla. 1990. aastatel töötasid asutuses veel Johannes Saar (1995-2001, kunstiajaloolasena) ja Liina Siib (1995-1997, programmi koordinaatorina).
Alates 1999. aastast, pärast Sorose Fondi tegevuse ümberstruktureerimist (koostöö Ida- ja Kesk-Euroopa kunstikeskustega jätkus uue, Amsterdamis baseeruva assotsiatsiooni i-CAN ehk International Contemporary Art Network raames, kuid aastate jooksul on sidemed nõrgenenud), tegutseb KKEK iseseisva sihtasutusena ning jätkab avatud mentaliteedi ideoloogiat Eesti kunstikeskkonnas.
KKEK sai kuni 2000. aastani finantstoetust Avatud Eesti Fondilt, seejärel töötati aga välja üsna keeruline finantseerimise skeem, mis põhimõtteliselt ja piltlikult baseerub kahel “vaalal”: a) administratiivkulude katmine, mida on siiani garanteerinud Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium; b) kõik läbiviidavad programmid ja üritused vastavalt kultuurisponsorlusele ja muudele lisavõimalustele (Eesti Kultuurkapital, saatkonnad, kultuuriinstitutsioonid, välispartnerid jne). Et KKEK tegevus oleks garanteeritud reaalse rahaga, planeeritakse üritused vähemalt aasta ette. Selle poliitika positiivne pool on, et KKEK suudab ka reaalselt oma kulusid katta, negatiivne pool aga, et KKEK pole alati piisavalt paindlik liitumaks üritusega, mis ei ole varem KKEK finantsplaani võetud.
2005. aasta jooksul vahetus suur osa KKEK töötajaskonnast, seda suuresti seoses Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu valmimisega. KKEK järgmiseks direktoriks valiti KKEK nõukogu poolt 8. juulil 2005 Johannes Saar, kes asus ametisse alates 5. septembrist 2005. Sekretäri kohuseid täidab 2005. aasta algusest Eilve Manglus. Kunstiajaloolasena asus 2005. aasta sügisel tööle Andreas Trossek ja projektijuhina Elin Kard (lahkus asutusest 2007. aasta detsembris).
