KUNSTNIKE MORAALSED VALIKUD KULTUURIKONFLIKTIDES
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 4. ettekandepäev sarjast “Lisandusi eesti kunstiloole”
27. aprill 2006 Tallinna Kunstihoone
Peakorraldaja Johannes Saar
Kõnelejad Margit Sutrop, Johannes Saar, Marek Järvik, Ene-Liis Semper, Eero Epner, Marco Laimre
Päevakava ja ettekannete sünopsised:
10.30 Avasõnad Johannes Saarelt
10.45 MARGIT SUTROP Tartu Ülikooli Eetikakeskus
“Väärtuspõhiste identiteetide kokkupõrge. Liberaalne versus kommunitaarne moraal”
Liberalistliku ja kommunitaristliku eetika vastandus aitab meil mõista, missuguses väärtusruumis me paikneme ja miks meil võivad tekkida konfliktid teiste kultuuridega. Liberaalse moraali keskseteks väärtusteks on vabadus ja individuaalne autonoomia. Liberaalse moraali taga on teatud käsitlus inimesest: me oleme eraldiseisvad ratsionaalsed olendid, igaüks oma eesmärkide, huvide ja arusaamadega hüvest ja heast elust. Kommunitaristide jaoks on põhiväärtusteks solidaarsus ja vastutus. Erinevalt liberalismist, mis leiab, et inimene on tähtsam kui ühiskond, rõhutab kommunitarism ühiskonna tähtsust. Inimesed on kommunitaristide järgi loomult sotsiaalsed olendid, keda on kujundanud ühiskond ja see kontekst, kus inimene on üles kasvanud. Inimese identiteedi aluseks on tema seotus ja traditsioonid, millel põhinevad ka tema kohustused teda kujundanud ühenduste ees. Liberalistlike ja kommunitaristlike väärtuste vastanduse kaudu on võimalik mõista ka euroopalike ja ameerikalike väärtuste erinevust. Ettekandes küsitakse, kuhu paigutuvad eestlaste väärtused? Kas peaksime pooldama liberaalset või kommunitaarset eetikat?
11.30 JOHANNES SAAR Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
“Individuaalse sõna- ja loomevabaduse kahjulikkusest ehk kas kunstnikul on mõnikord mõtet suu pidada?”
Liberaaldemokraatia universalistlik inimõiguste retoorika räägib sõna- ja eneseväljenduse vabadusest, kui võõrandamatutest õigustest. See sugereerib nende õiguste alateadlikku naturaliseerimist. Nimelt on Läänes hakatud neid tajuma kui kaasasündinud omadusi, orgaanilist osa iga individuaalse keha igapäevasest talitlusest. Isikliku seisukoha valimatu väljendamine on saanud sama endastmõistetavaks kui hingamine ja söömine. Sellise egotsentrilise individualismi äärmuslik ja provokatiivne praktiseerimine on viinud kodanikuühiskonna atomiseerumiseni ja sünnitanud inertse ning organiseerimatu valijaskonna, mida on selle lärmakuse kiuste hõlbus manipuleerida.
Kas kunstnikud peaksid võitlusvõimeliste kultuurikonsensuste sünni nimel revideerima individuaalse loomevabaduse mõistet suurema kollektiivsuse suunas? Kas taas on aeg nõukogude aja eeskujul rääkida kunstnikust, kui ideoloogiarinde sõdurist? Milliseid moraalseid valikuid eeldab kunstnike poliitiline organiseerumine?
12.15 Näitusel “Vägivald ja propaganda” osalevate kunstnike teoste presentatsioonid
13.00 MAREK JÄRVIK Tartu Ülikooli Eetikakeskus
“Miks meil ei õnnestu terrorismi moraalselt õigustada?”
Peamised küsimused, millega terrorismi puutuvas filosoofilises kirjanduses tegeletakse on: 1) kuidas terrorismi defineerida, 2) miks peaks seda hukka mõistma. Ma tahan näidata, et neid küsimusi ei olegi võimalik üksteisest selgelt eristada, sest terrorismi ei saa rahuldavalt defineerida moraalselt neutraalsena. Juhul kui terrorismi definitsioon peaks sisaldama moraalselt taunitavaid mõisteid, siis ei saa tulla terrorismi kui nähtuse moraalne õigustamine tõsiseltvõetavana kõne alla. Meil tuleks teatud laadi vägivalla rakendamise (nt tšetšeenide võitlus) õigustamiseks näidata seda vabadusvõitlusena, mis aga eeldab põhimõttelist terrorismi ja vabadusvõitluse vahelise piiri fikseerimist.
13.45 ENE-LIIS SEMPER & EERO EPNER Teater NO99
“Ära söö kiles saia ehk kas poliitilist kunsti on võimalik mõista?”
“Teate, mis ma tahaksin“, ütles mõni aasta tagasi üks teatrikriitik. “Ma tahaksin, et teatrisse tuleksid ESTO-TV sarnased tüübid.“ Ja mõned read hiljem: “Rahvas enamasti ei tea, mida ta tahab. Talle võiks näidata, mida ta tahta võiks.“ See võluv vastuolu, kus teatrisse tahetakse korraga nihilistlikku klounaadi ning didaktilist moraalijutlust, peegeldab muret sotsiaalselt (vastutus)tundliku kunsti puudumise pärast meie vabariigi teatrimaailmas. Veidi üllatavalt saavad antud mures kokku teatrikriitika erinevad põlvkonnad ning ideoloogilised platvormid; põud on kuivatanud kurgud.
NO99 lavastus “Nafta“ käsitleb energiakriisi, ületarbimist, võlaorjust jt uuema aja eestlast iseloomustavaid märksõnu. Kuigi teemad on painavad, on lavastajad Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper valinud vormivestiks kabaree, muusikali ning striptiisi. Küsimused, mis kerkisid esile lavastades ning hiljem retseptsioonis, on ehk mõneti iseloomulikud teatud osale autoritest, kelle kunst on poliitiline. Kas “poliitiline“ tähendab ka õpetust? Kas ja miks tahab kunst muuta maailma? Mismoodi? Kas kunstiinimesed üldse tohiksid näppida tundlikke teemasid, kui nad “tegelikkusest“ midagi ei tea? Kas Ojasoo tohib ka edaspidi sõita autoga või peaks ta valima tuk-tuki? Miks käitub riiklik teater ebariigimehelikult, sõdides naftatransiidi vastu? Kas tal on üldse selleks õigus? Käsitleme “Naftat!“ nii eraldi fenomenina kui ka lakmuspaberina. Käsitluse all on lavastamise käigus kerkinud küsimused ning hilisema retseptsioonimasina iseloomulikumad käigud. Õpetada ei taheta kedagi.
14.30 MARCO LAIMRE
“Violence does not talk. Vägivald ei räägi.”
Jutt keskendub vägivalla kohale kaasaegse sõja retseptsioonis, meedia vägivallapiltide läbivast iseloomust informatsiooniühiskonnas kui kangest narkootikumist. Samuti puudutab ettekanne poliitilise kõne võimalikkust sümboolse vägivalla erinevatel tõlgendus-tasanditel. Lähemalt vaadeldakse nn. offroad metoodikat, põgenemisteid strukturaalse vägivalla keskmest ning positiivseid ümberkirjutamise viise. Ettekanne põhineb lähiaasta visuaalsel praktikal kunstnikuna suhetes massimeediaga.
17.00 Soome filmirežissööri PIRJO HONKASALO dokfilmi
“MELANHOOLIA KOLM TUBA“ presentatsioon Tallinna Kunstihoones
“Melanhoolia kolm tuba“ on 2004. aastal valminud rohkelt auhinnatud eepiline dokumentaalfilm Tšetšeenia sõdade jalust põgenenud laste saatusest militariseeruval Venemaal, purukspommitatud Grõznõis ja varjupaigas sõjategevusest puutumata Ingušeetias. Honkasalo suudab vältida tavapäraseid poolt-ja-vastu seisukohavõtte ning näidata erakordse intiimse tundlikkusega inimlikke tragöödiaid mõlemal pool rindejoont, kättemaksu ja vägivalla psühholoogiat ning selle sündi puhtinimlikust melanhooliast, kaotusevalust ja brutaalsetest sõjaseadustest.
Film linastub õhtul kell 19.30 “Sõpruses“
Väljavõte ettekandepäeva pressiteatest:
“Kõnealusel ettekandepäeval üritavad erineva haridusliku taustaga filosoofid, kriitikud ja kunstnikud kaaluda kunstnike võimalusi ja vajadust rääkida kaasa liberaalse demokraatia ja islami teravnevates vastasseisudes.
Elame ajal, mil kultuuride kokkupõrked on kasvanud lokaalsetest pingekolletest globaalseks rindejooneta vägivallakeeriseks ning poliitikud on võimelised vaid “õiglase sõja“-retoorikaks. Sõjalise vägivalla eskaleerumine käib ootuspäraselt käsikäes propagandistlike strateegiate radikaliseerumisega. Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso teatas karikatuuritüli lainel mõni kuu tagasi kompromissitult, et “sõnavabaduse üle ei kaubelda“. Nüüd, mil Taani-Rootsi piimakontserni Arla toodete läbimüük on islamimaades langenud 85 protsenti, kaalutakse Lääne äriringkondades aga tõsiselt sõna- ja loomevabaduse piiramist ärilistel kaalutlustel. Sõna- ja loomevabadus ei tasu ära, ajakirjandus peaks kõigi oma karikaturistidega ikkagi jälgima, et ta kundele kannale ei astuks, arvatakse praegu. Sarnasest kalkuleerivast tsensuurivaimust on kantud ka Eestis algatatud leimiseadus.
Ettekandepäev üritab arutleda, kas individuaalse sõna- ja loomevabaduse piiranguteta praktiseerimine ei põhjusta mitte kodanikuühiskonna lagunemist ja pikemas perspektiivis ka kontrolliühiskonna teket. Kas leidub moraalseid õigustusi individuaalse sõna- ja loomevabaduse piiramiseks? Kas terrori ümbernimetamine õiglaseks sõjaks annab viimasele moraalse õigustuse? Kas striptiis ja reality show keel on ainsad, milles laiem publik on võimeline sotsiaalsest kunstist aru saama? Kas vägivald on enamuse vaikiv kokkulepe või dramaatiline etendus ekraaniühiskonna globaalsele auditooriumile?
Ettekandepäev on sündinud koostöös näituse “Vägivald ja propaganda“ kunstnikega ning Tšetšeenia toetuseks organiseeritud Emergency Biennale kuraatoritega.”
Trükise põhjal on ilmunud eesti- ja ingliskeelne artiklikogumik “Moraalsed valikud / Moral Choises” (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus 2006, ISBN 978-9985-9778-0-4).
