EESTI KUNSTI SOTSIAALSED PORTREED
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 2. ettekandepäev sarjast “Lisandusi eesti kunstiloole”
25. oktoober 2002 Rotermanni Soolalaos
Päevakava:
1. sessioon “KÕNE”
Teemade sissejuhatus Johannes Saarelt
Ettekanded:
Jaak Kangilaski. “Nõukogudeaegne kantseliit kunstist kõnelemisel”
Raivo Kelomees. “Maililist Latera kõnelemisruum”
Johannes Saar. “Internetiportaalide kommentaatorite kunstist kõnelemise viisid”
2. sessioon “NÄGU”
Epp Lankots. “Eesti ärieliidi enesekirjeldamisviisid eluruumide kujunduses”
Airi-Alina Allaste. “Massi-, pop-, eliit- ja subkultuuri tähendusi”
Kokkuvõte Johannes Saarelt
Päeva juht ja idee autor Johannes Saar:
“Ettekandepäeva eesmärgiks oli tuua meie kunstimõttesse uusi teemasid, raputada maha vanu ja mõtiskleda intellektuaalse instrumentaariumi üle, mille abil me siin Eestis kunstist mõtleme, distantseeruda meil prevaleerivatest kunstiteadlase, -kriitiku ja -ajaloolase ja esteedi positsioonidest ning vaadata kaasaegsele kunstile sotsioloogi ja sotsiaalpsühholoogia vaatenurgast. Kõige üldisemalt tähendab see kõikide esteetiliste väärtussüsteemide kõrvaleheitmist ja kunstitarbimise kõikide vormide vaatlemist kõikides ühiskonnakihtides.
Eesti kunsti sotsiaalsed portreed: teema selgituseks
EELLUGU
Eesti kunstiteaduses on siiani prevaleerinud hegeliaanlikud arenguideed, mille kohaselt kunstiajalugu progresseerub enamvähem lineaarselt piki ajalist telge. Kui tahetakse rääkida Eesti kunstist pikemas perspektiivis, räägitakse põlvkondade vahetusest, traditsioonist, ajastute vaimust, ideede edasikandumisest ja mittekandumisest. Meie poliitiline lähiajalugu on inspireerinud ka arengu katkemise ja taasjätkumise ideid. Kogu seda mõtteviisi toetab üldisem marksistlikuvõitu veendumus evolutsiooni- ja revolutsiooniteooriate paikapidavusest. Põhjus - enamus vanema, siinkirjutaja ja natuke nooremagi põlvkonna kolleege tulevad Tartu Ülikoolist, nende diplomil on ametinimeks kunstiajaloolane ning selles koolis tähendas see ikkagi marksismi pehmemate variantide domineerimist diplomiomanike ühiskonnafilosoofilistes arutlustes. Vastandite dialektiline võitlus, tees ja antitees ning ühe ühiskonnakorralduse dialektiline üleminek järgmisesse faasi. Evolutsioon ja revolutsioon. Teleoloogia, mis projitseerib muuhulgas ka kunstiajaloo otstarbe tulevikku - sinna, kus kohtuvad raudteerööpad.
Mina ise olen pärast selle marksistlikuvõitu hariduse saamist mõnes teises ülikoolis tudeerinud filosoofiat ja kultuurisotsioloogiat, mis seisab lähemal nn sünkroonilisele ühiskonnauurimisele, erinevalt eelkirjeldatud diakroonilisest. See tähendab, et ühiskondlikke formatsioone ei lahata ajalisel teljel vaid sünkroonsel. Mingi kindel formatsioon lõigatakse servast servani lahti nö vertikaalselt, ühel ajahetkel ja kirjeldatakse kõiki seal leiduvaid sotsiaalseid praktikaid sõltumata nende asjakohasusest või tähtsusest valitsevas teadusfilosoofilises praktikas. See rakursimuutus kaugendab meid marksistliku ajalooteaduse metoodikast ning toob lähemale diskursiivsele sotsioloogiale. Ning just seda rakursimuutust nõuab minu arvates tänase Eesti kunstikultuur.
Kunagi üritasin ma kultuuriteoreetik Boris Groysi psühhoanalüütilist hüpoteesi vahelduvast kultuuriteadvusest kohaldada Eesti oludele. Visandan selle katse. Groysi lihtsa ja geniaalse hüpoteesi kohaselt on olemas igas kultuuris teadvus ja alateadvus. Esimene neist on ametlik, kohapealne, legaalne, ühiskondlikult aktsepteeritud, distsiplineeritud, domineeriv ja selgelt kirjeldatav, teine allasurutud, ühiskondlikult taunitud, stiihiline, pulbitsev ja raskesti lokaliseeritav. Nendevaheline suhe on sama, mis psühhoanalüüsis teadvuse ja alateadvuse omagi. Ametlik kultuur ehk teadvus represseerib dissidentlikust kultuurist ehk alateadvusest kohuvaid tunge ja üritab neid ohjata-sublimeerida lubatud, legaalseteks kultuurivormideks. Alateadvuslik kultuur omakorda aga üritab kogu aeg teadvustatud kultuuri ettekirjutustest mööda hiilida ja manifesteerida end uutes (esialgu veel) kontrollimatutes etteastetes.
Selles dualistliku kultuuri psühhoanalüütilises mudelis täidab Eesti kunstnike kuuekümnendate üldiselt teatud, kuid ametlikult mahavaikitud kihk Lääne popi, opi ning abstraktsionismi poole kahtlemata alateadvuslike ihade rolli – see oli olemas, kuid sellest ei olnud kombeks täiel häälel avalikult rääkida. Selle avaldusi tauniti, tsenseeriti ja siluti siivsamatesse kultuurivormidesse nii nagu alateadvuse tunge ikka sublimeeritakse lubatud ja sotsiaalselt aktsepteeritud väljendusviisidesse. Kõik teadsid poolpõranda-alustest tendentsidest Lääne keelatud eeskujude poole, kuid kombekalt vaikiti nad suuremas seltskondlikus ringis maha nagu mingi (kommunismiehitaja moraalikoodeksi seisukohalt) amoraalne seksuaalfantaasia, mida realiseeritakse ainult sõprade-libertiinide intiimses ja usalduslikus ringis. Oli kunstipraktikaid, mille ümber hõljus alateadvuslike ihade keelatud vilja aura. Tõnis Vindi ringkond, Visarid, SOUP 69, kunstnike omavahelised kunstiaktsioonid linnatagustel tühermaadel, metsades ja mere ääres, sahtlisse joonistatud pildid.
Vajadus kirjeldada nende dissidentlike kunstisuundumuste omaaegset positsiooni Nõukogude Eesti kunstikultuuris toob paratamatult meie huulile psühhoanalüüsi klassikalise kirjelduse alateadvuse ilmingutest. Me tunnetame neid asju sarnase sõnavara abil ja see tähelepanek on sellel ettekannetepäeval selgitavaks lähtepunktiks diskursiivse kunstisotsioloogia meetodite mõistmisel. Inimeste kõnepruugis ühinevad sootsiumis eraldiseisvad nähtused tunnetuslikeks ja ideoloogilisteks keelekonstruktsioonideks. Me räägime keelerelatiivsest maailmatunnetusest ja sellest kuidas mingi kindel kõneviis manab esile mingi kindla pildi sotsiaalsest reaalsusest ja paljastab ka kõneleja enda sotsiaalset positsiooni antud hetkel.
Groysi mudelis on nõukogudeaegne ametlik realisminõue kahtlemata kontrolliva teadvuse rollis, kasvõi juba oma sotsiaalselt funktsioonilt. Ta ohjas põranda-alust “tungilist lihatsemist” ja tõrjus ning valjastas seda võimalusel siivsamatesse kultuurilistesse koodidesse. See oli distsiplineeriv ja tsenseeriv järelvalvemehhanism, mille ühiskondlik kõikjalviibimine ajendas inimesi ka pahandusi ennetavale enesetsensuurile. Mitte rääkida kõike, seda nagunii, kuid samuti mitte mõelda kõigest, see toob tõelise hingerahu! Seitsmekümnendate hüperrealism on ses mõttes õnnestunud, kuid tõsi, neurootiline hübriid – see oli Läänes kuum trend ja kõlbas ka sotsrealistlikku realismikaanonisse. Ka endiste vingete popkunstnike hilisem kaevumine soome-ugri rahvaste ühiste juurte otsimisse Koola poolsaarel sobis kenasti ühelt poolt kommunistliku retoorikaga nõukogude vennasrahvaste ajaloolisest kokkukuuluvusest ning teisalt lubas nn kaevuritel oma tegevust mõista ka Eesti enda rahvusliku identiteedi tugevdamisena, mis teadagi oli toona ametlikult midagi taunitavat ja nö alateadvuslikult patust.
Groysile kuulub ka lennukas väide, et kapitalistlik Lääs tervikuna oli külma sõja ajal kommunistliku kantsi alateadvus, mida ohjati Berliini müüri ja “raudse eesriidega”. Nii tollane kapitalistlik Lääs kui Freudi alateadvus olid ligipääsmatud areaalid, millest aeg-ajalt immitses siiapoole moonutatud, katkendlikke ja juhuslikke, et mitte öelda unenäolisi visioone, mis toitsid ettekujutusi areaalist endast - vabadusemaailmast, kus kunstniku/inimese anne/tungid said piiramatult möllata, anduda ja teostuda ilma poliitiliste/moraalsete piiranguteta. Lääs või alateadvus, vahet polnud.
Selle sotsiaalpsühholoogilise spekulatsiooniga edasi minnes võib küsida: Mis juhtus Eestis aastal 1991? Nii mõnegi aasta jooksul peale mainitud daatumit võis tunduda, et kultuuriline teadvus ja alateadvus vahetasid lihtsalt kohad. Toimus nö teadvusetüüpide vangerdus. Endisest alateadvusest sai uus ametlik kultuuriteadvus ning senine ametlik, nõukogulik kultuuriteadvus tõrjuti “ajaloo prügikasti”, nagu toona oli kombeks öelda. See väljend hakkab aga tööle alateadvuse uue metafoorina. Kui jälgida tähelepanelikult kümne aasta taguseid kirjeldusi kohast, kuhu nõukogude perioodi kultuuripraktikad siis üldise arvamuse kohaselt kupatati, näeme kohe, et tegu on igal juhul mingi räpase kohaga. Sotsrealism tõrjuti mitte lihtsalt ajalukku vaid veelgi kaugemale, leidis aset topeltmarginaliseerimine, mis esialgu võttis sotsrealismilt ka võimaluse osaleda vähemalt ajaloolise fenomenina edasistes kultuuripraktikates. Igal juhul sattus sotrealism kuhugi ebahügieenilisse(et mitte öelda räpasesse), eemalasuvasse, amoraalsesse ja hämarasse kohta, kus uue riigi kristallvalge aade lõppeb ja algab korratus, libertiinlik lihatsemine, loomalike tungide vägivaldne rahuldamine(kirjeldused Stalinist, KGB töömeetoditest, tšinovnikute ruulimisest, eestlaste endi moraalsest laostumisest parteikuluaarides). Praeguse ühiskonna (otsekui uuele usule ärganu) hügieenihullus(bakterivastaste tualettseepide ja -paberite, putukamürkide, superhambaharjade, uute pesupulbrite ja –valgendite reklaamide müriaadid meedias) ei anna sellises kohas pesitsevale kultuurile mingeid šanšše. Sest kesse ikka peseb prügikasti visatud asju! Need jäävad sinna, kuni nad lähevad kõige liha teed. (Lihatsemine kuni lagunemiseni olla aga inimese peamisi alateadvuslikke kihke. Seda tunnistab ka rikkalik obstsöönsuste fraseoloogia à la “nikun su neljaks!” jne)
Lisaks Lääne standardiseeritud hügieeniprotseduuride laialdasele omaksvõtule Eestis viitavad ka siin valitsevad hoiakud euronormatiivide suhtes, et Läänest ja kitsamalt läänelikust kunstikultuurist on saanud uus ametlik teadvus. Euronormatiivid on käibiva kõnepruugi kohaselt “pealesurutud”, mis on psühhoanalüüsis teadupärast teadvuse atribuut alateadvuse vaatenurgast nähtuna. Hukulemääratud nõukogude-aegsetest maapoodidest, maakonna-haiglatest ja põllumajandusest, hakati juba üsna varsti peale iseseisvumist ajast ette rutates rääkima minevikuvormis, sest mõistagi jäi kogu see krempel allapoole uue sotsiaalse reaalsuse normatiivset künnist. Ebanormaalne, puudulik, amoraalne ja ebahügieeniline – need negatiivsed epiteedid on aga alati atribueeritud teadvust ahistavatele alateadvuslikele tungidele, mitteteadvusele.
Ometi teame juba, et teadvusetüüpide omavaheline kohavahetus pole mingi püsiv struktuur. Probleem algab juba sellest, et lühikese aja jooksul on mõlemad, nii sotsrealism kui kaprealism etendanud nii meie teadvuse kui ka alateadvuse rolli. Nagu näitlejad, kes kolleegi haigestumisel teevad ära ka tema töö. Seetõttu on mõlema (endistel aegadel suhteliselt terviklik ja staatiline) märgilisus sotsiaalses käibes lõhestunud põrkuvateks rollideks. Pooldumine on siiski osa tõest, tegemist on suisa dihhotoomse protsessiga, kus märgid pihustuvad aina edasi järjest kaleidoskoopilisemaks olukorraks, mida Lotman oma viimases raamatus kirjeldab kultuuriplahvatusena ja mille põhiliseks tunnuseks on, et ERINEVUS ON SAMASUS (Orwelli “rahu on sõda”). Ja seda mitte sellepärast, et piir kahe teadvusetüübi vahel on lai hall tsoon, mis sünnitab ohtralt hübriidseid teadvusevorme(hüperrealismi). Asi pigem selles, et nimetatud hall tsoon on alateadvuse ja teadvuse arvelt laienenud määrani, mille puhul antipoodidest enam juttu teha ei saa. Jäänud on ainult hübriidsed kultuurilised identiteedid, mille paigutamine mingite vastasseisude teljele on muutunud võimatuks. Nende asemele on ilmunud vastandite integreeritus ehk Lotmani “samasus”.
Selline asjade seis lubab muuhulgas tõsiselt võtta väidet, et Esimene Eesti Vabariik, Nõukogude Eesti ja praegune Eesti on üksainumas keerukatest vastas- ja tõmbejõudude tasakaalul püsiv kultuuriteadvuslik tervik, kokkusulanud “hall tsoon”, milles senised kultuuripraktikad ja –teadvused on kombineerunud uutes suhetes. Viimaste kirjeldamiseks on aga vaja uusi detailitundlikkumaid instrumente. Tartu Kunstimuuseumis on praegu suur sotsrealismi retrospektiiv, meil kõigil on nüüd legaalne võimalus patustada ja püherdada “ajaloo prügikastis” ning nõukogudenostalgias, kuid häda on selles, et see pole keelatud. See on hoopis uus ametlik näitusepoliitika, mille elluviimisel jooksevad Eesti suuremad kunstimuuseumid omavahel võidu. Sotsrealismi saab tarbida nüüd samadel alustel nagu punaste laternate rajooni Amsterdamis – nabaalust kõditava visiidi korras. On tähelepanuväärne, et mõlemad kultuurifenomenid alluvad mingil määral ühisele kirjeldusele – mõlemad on amoraalsuse(alateadvuse?) legaliseeritud avaldumisvormid. Sellised nähtused aga kuuluvad just nende paradoksaalsete kultuurinähtuste hulka, mille kirjeldamiseks vajame uut metoodikat. Kultuuri venitamine psühhoanalüüsi, esteetika, vasak-parempoolsuse või mainstream-alternatiivsuse teljele ei anna adekvaatset pilti. Need koordinaatteljestikud on ammu sõlmes. Juba Jaak Kangilaski osutab, et Nõukogude Eesti kunstikultuuri binaarne mudeldamine Lääne avangardi ja sotsrealismi teljele on ebapiisav, kolmanda jõujoonena lisandub siia rahvuslik-konservatiivne “Pallase” vaim, mis kiskus kunstielu pidevalt alalhoidlikuma kodanliku identiteedi suunas. Ning seegi kolmetoimeline mudel kaotas pinna jalge alt 1970. aastate alul, mil Lääne järjest vasakradikaliseeruvam avangard hülgas igasugused esteetikakategooriad. See oli enamikule Eesti kunstnikele oli liig mis liig. Vastureaktsioonina sulgusid nad nüüd ülimalt estetiseeritud apoliitilisse vandlitorni, mis omakorda teeb veelgi pidetumaks esialgu nii lihtsana tundunud pildi. Kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel lisandunud kontseptualistlikud ja sotsiaalkriitilised kunstipraktikad ähmastasid siinset jõujoonte konfiguratsiooni veelgi. Skemaatilise mudeldamise võimalikkus muutus üldse küsitavaks.
LUGU
Ise arvan, et tekkinud pilti aitab selitada diskursiivne analüüs(DA). Oma magistritöö(saadaval KTI-i raamatukogus) esimeses peatükis olen ma diskursiivse analüüsi kujunemislugu päris pikalt refereerinud, need üliõpilased, kes on osalenud minu diskursiivse kunstikriitika seminaris, evivad samuti mingit ettekujutust asjast, seepärast olgu selle metoodika lähtekohad siin kokku võetud vaid väga lühidalt, mõne lausega ja pinnapealselt. DA on sotsiaalpsühholoogia koolkondade kobar, mis uurib keele võimet konstrueerida sotsiaalset reaalsust. Klassikalistest ja realistlikest keelerelatiivsetest teooriatest eraldab DA koolkondi veendumus, et asjad sünnivad kõigepealt keeles ja alles siis ühiskondlikus reaalsuses, mitte vastupidi. “Inimesed teevad sõnadega asju”, see John Langsaw Austini lause tema performatiivsete kõneaktide teooriast on DA nurgakive. Ometi pole DA-s inimesed ise need, kes “asju teevad” vaid üldlevinud eelarvamused, endastmõistetavad tõekspidamised ja ülipopulaarsed argumendid(diskursused), mis ennast üksikute inimeste igapäevases keelekasutuses märkamatult taastoodavad. DA rakendamine tähendab seega üldlevinud mentaliteetide uuringut, mitte üksiku inimese psühhoanalüütilist profiili.
On näha, et üldjuhul teevad kõik inimesed igapäevakõnes peamiselt selliseid asju, mis muudaksid nende sotsiaalse staatuse soodsamaks, parandaksid nende reputatsiooni ja suurendaksid osalust ühiskonnatähtsate otsuste tegemisel. Iga inimene kuulub mõnda sotsiaalsesse gruppi. Erinevatel sotsiaalsetel gruppidel on omad prioriteedid ja kõneviisid nende artikuleerimiseks. On täheldatud teatud kindlate kõneviiside esinemist teatud kindlates sotsiaalsetes kihtides. Gruppide prioriteedid põrkuvad kõnes, gruppidevahelistes keskusteludes, dialoogides. Gruppide keskustelu on rohkem või vähem varjatud võitlus koha eest (sotsiaal)päikese all. Kõnes ilmuvad sotsiaalsed konfliktid. On täheldatud sotsiaalsete konfliktide tüüpilminguid kõnes. Eriti kõnekad on neis vaatlustes ühe grupi stereotüüpsed ettekujutused teisest – sotsiaalsed portreed. Seega, valitsevate kõneviiside analüüs, nende sotsiaalsete leviareaalide võrdlemine ja omavahelise konfliktsuse märkamine aitab kaardistada ühiskonnas endas valitsevaid pingeid, erinevate mentaliteetide jagunemist sotsiaalsete kihtide vahel, nende omavahelist paigutust ja jõuvahekorda. DA optimistlikumad koolkonnad loodavad, et heal juhul sünnib ka mingi ettekujutus hetkel valitsevast sotsiaalsest maatriksist, mis orkestreerib ühiskonnas ringlevate tekstimassiivide liiklust, tonaalsust, intonatsioone, kuuldavust/loetavust, erinevate sotsiaalsete gruppide sõnaõiguse määra erinevates küsimustes jms. Viimane on oluline mõistmaks kuidas valitsev ühiskonnakorraldus dirigeerib ja kanaliseerib tuhandete pisikeste manöövrite abil tekstilisuse tootmist endale sobivatesse formaatidesse ja niššidesse, kuidas toimub ühtede sotsiaalsete gruppide domineerimine, rõhumine ja diskrimineerimine teiste poolt jne. Üldisemas plaanis kangastub meile loodetavasti pilt sellest, kuidas inimesed “tahavad ja räägivad asju, mis on vajalikud hoopis neid rõhuva süsteemi edasikestmiseks.”(Herbert Marcuse)
Eesti kunstikultuuris on aastakümneid kõrgelt üle teiste ruulinud professionaalsete kunstiajaloolaste ja –kriitikute endi väga kontrollitud ja kiivalt valvatud nägemus Eesti kunstist.. Tulemus – kivistunud kaanon, mis juba üheksakümnendate algusest saadik on võimetu uuteks hõlmavateks üldistusteks ja ei pea ajaga sammu. Kitsas kildkond on pika aja jooksul kehtestanud end laia sotsiaalse normina. Selle poolintellektuaalide hunta valitsemisaja teiseks kahetsusväärseks tagasilöögiks on tõsiasi, et pika aja jooksul on uurimata laiade sotsiaalsete kihtide kunstist kõnelemise ja kunstitarbimise viisid. Kogu sotsiaalse spektri uurimine on söötis professionaalide armukadeda soovimatuse tõttu tunnistada ka teiste sõnaõigust kunstiküsimustes. Selle kiivuse bumerangi-efekti ilmestab eriti valusalt ka viimane, selle aasta sügisel üllitatud 11. kunstiteaduslike uurimuste kogumik, milles rõhuv enamik käsitlusi on kadaklikult kapseldunud 18. sajandi Kunstwissenschaft-i meetodite väsimatusse reanimeerimisse, ammunürinenud instrumentaariumi järelelohistamisse ainuüksi põhjusel, et “selline on selle tsunfti kord”. Kogumiku peamiste teemade pidev tagasiehmumine 20. sajandi künniselt on ootuspärane. Kui sinu ainsaks intellektuaalseks tööriistaks on mõisniku kingitud kahesaja-aastane kirves, pole sul uue episteeme ehitusele asja.
Usun, et diskursiivne analüüs on demokraatlikum meetod ja kuuleb ka “harimatute” häält, tõrjutute protesti. See meetod loobub meie ajalooteaduse positivistlikust(19. sajand!) ambitsioonist selgitada välja seda “kuidas asjad tegelikult olid” ning keskendub ainult inimeste arvamusuuringutele. Kunstiteaduse üllaste traditsioonide ja kunstimõtlemise terminoloogilise eksaktsuse asemel juurutab ta kunstisotsioloogiat, mis aktsepteerib ühesuguse huviga kõiki sootsiumis leiduvaid kunstist kõnelemise viise kogu nende katkendlikkuses, ebaühtlases kuuldavuses, halvas loetavuses, tõrjutusest sündinud pimedas klassivihas, tänitavas ehholaalias, obstsöönsuste slängis ja jonnakas uhkuses oma asjatundmatuse üle. Just neis ja paljudes muudes kõneviiside iseärasustes kangastub DA-le ühiskonna igapäevane elu. Just neis palendub DA-le muuhulgas ka Eesti kunsti mahavaikitud sotsiaalne portree, mis katkematu ja valdavalt vaenuliku kontuurina ümbritseb professionaalide ideaalide hääletus vaikuses hõljuvat kunstwissenschaft-i õhupalli.
Selle palli, kirka seebimulli soomustatud pinnalt põrkuvad tagasi ajalikud sosinad ja karjed, raevupursked ning kahtlevad poolehoiuavaldused, ükskõiksuse demonstratsioonid, põgusad üleõlarepliigid oma sarnaste kordumiste jadades ning kobavad sõnavõtud, mis mingilgi moel üritavad murendada vabamüürlaslikku vaikust kunstiteaduse ümber. Need sotsiaalsed seigad on DA uurimisobjektiks. Kogu see rünnakute, kontakteerumiskatsete, põlgus- ja poolehoiuavalduste müriaad, mis tõusude ja mõõnadega lainetab päevast päeva kunstiteadlaste erialateadusliku tsitadelli ümber, on selle ettekandepäeva uurimisteemadeks. See on tohutu, elav, pulbitsev, kiirelt kasvavate ja haihtuvate tekstimassiivide ookean, või ehk hoopis tundmatu kontinent, mille külastamise tingimuseks on lahkumine kunstwissenschaft’i kabinetivaikusest. Sukeldumine ajalehesabade järjejuttudesse ja följetonidesse, seltskonna- ja stiiliajakirjadesse, kommertsfilmide ja reklaamiklippide süžeedesse, igapäeva parteipoliitilistesse nääklustesse, internetiportaalide jututubadesse, sõnaga - kõikidesse laiatarbemeedia kanalitesse, manab meie silme ette teistsuguse pildirea Eesti kunstist; sellise, mis vist iialgi ei jõua kunstiajaloo õpikutesse. Lisaks sellele haruldasele nägemusele langeb sellelt retkelt naaseja saagiks veel üks trofee - kunstiteadlaste endi sotsiaalne portree sellisena nagu see paistab eelnimetatud tsitadelli väravalt tagasi peletatud ja äraneetud võhiku silmale. Seems like funky days of Dorian Gray are back again! “
Trükise põhjal on ilmunud ingliskeelsete resümeedega artiklikogumik “Eesti kunsti sotsiaalsed portreed” (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus 2003, ISBN 9985-9321-3-7).
