| Pressiteade |
Liina Siib, pressitekst isiknäitusele Tallinna Linnagaleriis 3.–20.11.2005:
Liina Siib "Marlowe" Avamine, kolmapäeval 2. novembril kell 17.00 LIINA SIIB Esiteks olid väidetavalt kaks pealuud ja nende all kaks ristatud sääreluukondipaari Deptfordi Püha Nikolause kirikaia väravapostidel. Kujutis, mille kandis oma laevastiku lippudele kuninganna Elizabeth I ustav teener ja piraat Francis Drake. Christopher (Kit) Marlowe, näitekirjanik, luuletaja ja tõlkija, kes polnud sama hea alam, lõpetas seal lähedal väidetavalt oma elupäevad aastal 1593. Vaidlus selle üle kestab tänaseni. Vandenõuteooriad ületavad kohati Marilyn Monroe ja John Kennedy mõrvade kohta käivad spekulatsioonid. Marlowe, kes oli sündinud William Shakespeare’iga samal aastal, olevatki peale vahetatud identiteeti viimase näidendite autor ja nii edasi. Oleks see kõik nii! Lugege mõlema näidendeid ja arvake, kas stiilimeistrite järeleaimamine on vaid väikese vaeva tulemus. Igatahes pannakse Westminster Abbey kirikus poeetide nurgas Marlowe surmadaatumi järele küsimärk. Kahtlejad võiksid lugeda Anthony Burgessi romaani “Dead Man in Deptford”. Ja nad jääksid ehk päri ja hakkaksid lugema (ja lavastama) Marlowe’ näidendeid, mida autor oma napi eluea jooksul jõudis kirjutada seitse tükki (õieti kuus, sest “Suur Tamerlan” on kahes osas), kõiki ilmestamas filmilik vaataja kaasakiskumisvõime, lisaks tõlkida inglise keelde Ovidiuse “Eleegiad” ja olla mitu aastat kuninganna salateenistuses. Hingemüümise teema on Marlowe‘ läbi mänginud tragöödias “Dr. Faustus” (ka eesti keeles). Pääsu pole, kuid vähemalt 24 aastat toredat elu on kindel. Machiavelli austaja ja protestantismi vastu protesteerijana on Marlowe‘ meel ja vaim jätkuvalt sümpaatne, tema eurooplaslikkusele ja universaalsusele on raske leida kaasaegset vastet, ehk oli see omandatud teoloogiaõpinguis pidevalt juurdleva meele ja taltsutamatu temperamendi sümbioosis, mis kunstiinimesele võiksid emotsioonide reas meelde tuua Caravaggio maalide tegelaste ilmed ning Derek Jarmani filmide kirbed misanstseenid. Salateenistuste kaugus fantaasiatest on kurb ja fataalne, ilmselt ei suuda James Bond siin miskit muuta. Saadetuna kommentaaridest: “Marlowe, kes see on? See ei huvita Eestis kedagi!” on näituse jaoks tehtud pildid kaasaegsest Deptfordist, pildistatuna eriti palju kontekstist teadmata, paigast lähtudes. Ja siis video, mis on Marlowe‘ tapmisest, lihtsalt inimese tapmisest. Kõik juhtub, isegi kui etteplaanitud, kuidagi kindlalt, vääramatult. Mõnikord tundub, et Oidipus teadis kindla peale, et magas oma emaga, sest seda ta ju tahtis, hällist saadik. Aga Marlowe, mida tema tahtis, kes seda iganes teaks… Mitu õde ja isa kingsepp. Ja siis rohkem elus kui elus ja kõiki tööandjaid sõnaseadmises ületav. See võib lõpuks päris väsitav olla ja renessanss pealekauba, millega Inglismaal polnud ju miskit peale hakata!
|
| tagasi |