Hanno Soans ja Elo-Liis Parmas, Mark Raidpere minapilt. – Õhtuleht 26.06.1997:

Oleks loogiline, et Margi sõprade kirjutatud tekst oleks teda kui nähtust ja seda nähtust kehutav või manifesteeriv. Aga mul on tunne, et seda oleks raske ja asjatu, pealegi peaaegu võimatu teha. Pigem peaks üritama nii tasa kui võimalik, sekkumata kaardistada ja sõnastada seda ängistavat, isegi ohutunnet tekitavat kujundit, mille kaudu Mark end siin esitleb. Need pildid karjuvad iseenda eest.

Level I (isiklik tasand)

Läbi piltide näeb vaataja aimamisi eksistentsi piirsituatsiooni. Moefotograaf, poositööline ja modell - oma kunstnikuisiksust teostas Mark klantspildilikult neurootilises, piinliku täpsuse või kvaasireligioosse andmuseni ulatuvas perfektsionismipaines. Tema fotod valmisid ingelliku kunstnikumina projektsioonina kommunikatsioonikeerisesse, kus kõik on läbipaistev, kus avalik rüvedus erutab, aga mõõdukalt. Kunstnik oli modell, kes vahetas rahuldavaid poose: "Kuidas meeldis?"

Möödunud talvel Margi poolt läbi elatud kunstnikukriisi võiks proovida kirjeldada kui oma erinevuse ja leppimatu loomuse teravdatud tajumist, suutmatust asetuda kehtivatesse ühiskondlikesse struktuuridesse. Minaraamistuse lõhkunud pinged kogunesid enese vastu suunatud agressiooni vormi. Toimus keha ilusamate osade - käte ja näo - tahtliku ja süsteemse hävitamise akt. Kriisi hilisem taasäratamine fotoseerias taotles neurootilise seisundi kanaliseerimist kunstis.

Mark lõi tüübi iseenda kujutamiseks - enesehävituslike stigmadega kaetud minapildi. Fotodel esitatud žestide "kriisiteatris" näeme autoerootilisust ja lootusetust. Toimub seksuaalse lõhestatuse ja nihestatud eneseteadvuse paraad. Kunstnikumina jaoks olid need fotod katse piirsituatsioonist väljudes end uuesti rekonstrueerida.

Et taas minapilti fookusesse saada, tuli Margil äratada oma modellimina ja fotograafina sellest distantseeruda. Ühtlasi ärkasid ka modelli rollile vastavad ilmed ja poosid, eksponeeritav alastus, aga välistas sealjuures moefoto kaanonite diktaadi. Algas minasisene dialoog kahe ekstreemsuse, kunstniku ja modelli vahel. Modell röökis objektiivi, tagasihoidlikku jäädvustamisteenistust läbi viivale fotograafile: selline sa oled!

Ekshibitsionism teostub siin mitmel tasandil, on enesekinnitus kunstnikuminale ning flirt oma isiku traagikaga - kinnastatud käsi näituse kutsel varjab ja eksponeerib seda. Mark pakub oma kindad välja trendifetišiks. Ja olemegi tagasi alguses: autor võtab poosi ja küsib: "Kuidas meeldis?"

Level II (ühiskondlik tasand)

Iga avalikkusele esitatud alastifoto projitseerub automaatselt seksuaalsuse representatsioonipoliitika keskkonda. Akti kui kunstilise kujundi sisestamisel meediaruumi algavad keha kujutamise õiguste ümber kohe ümarlauavaidlused. Ennustan, et keha kunstiline kujutamine ning ühiskonna reaktsioon kujutise seksuaalsusele peavad veel selle näituse pinnal lahingu. Näitusega käivitub häppening, milles autor alles saab teadlikuks oma poosi ja kunsti haavatavusest. Loodan, et see on talle võimalikult vähevalulik protsess, kuna enese paljastamine pole mõeldud ei masohhistliku kangelasteo ega epateerimisena.

Ideoloogiliselt oli ja on meestel vastumeelsus enese kujutamise suhtes, kuna see võib paljastada nende ebatäiuslikkust või detaile, mis näivad vähendavat nende võimukust. Paljudele on alastus hirmutav, mõnel rahuldab see nähtaval olemise vajaduse. Jääda riietatuks tähendab püsida turvalisuses, säilitada enese ümber ühiskondliku lepingu anonüümsed turvised. Linnastunud kultuuris on riided varjamise vahendid, mis teenivad positsiooni, mina võimukust. Pole kahtlust, et moefotograafina on see Margile juba selgeks saanud. Seega jätab ta end täie teadlikkusega haavatava olukorda.

Mehe alasti kujutamine eesti maneristlikus fotokunstis on seni olnud rõhutatult hedonistlik, salonglikult probleemivaba ja teatraalne. Näituse itaaliakeelne nimi "Io" osutab Margi seotusele maneristliku trendiga, piltide sarkasm ühtlasi vastandub selle naiivsusele. Mark liigub glamuuri silmarõõmule keskendunud esteetilisuselt eksistentsi probleemidega tegeleva kehakunsti suunas. Nende fotode radikaalsust võiks proovida, tsiteerides Ludwig Wittgensteini "Traktaati": "6.421 -- Esteetika ja eetika on üks."

Lõpptulemus on pikema protsessi sete: vastuseid pole.