Johannes Saar, Inimese jumalik haigus. – Postimees 26.06.1997:

Mark Raidpere näitus «Vaal»-galeriis.

Üks glamuuri-, moe- ja trendifotograaf on raskelt haigestunud. Mark Raidpere nimi. Vaata kustpoolt tahes, kas kliinilisest või kunstilisest vaatenurgast, ikka on tegu raske juhtumiga.

Ajal, mil noorte radikaalide iidolbändiks on imalmagus «Cardigans» ning verinoored maailmavallutajad peavad lapselikku lalisemist vahvaks vastasseisuks tõsimeelse ühiskonnaga, kustutab Raidpere värvilise rambivalguse, heidab stretshid hilbud seljast, viskab nurka kuuma kaameragi, saadab kuradile Fuji värvilahutuse ja sünnitab seeria mustvalgeid enesepildistusi, mille negatiivid on täis veeplekke, kriime, tolmu, juuksekarvu ja muid amatöörlikke käejälgi.

Optikagi tundub kuidagi nigelam olevat, kujutis on äärtel hajusam, kuid see võib olla siinkirjutaja soovnägemus. Sest on ju teada: mida kehvem tehnika, seda loomulikum tundub tulemus. Mida amatöörlikum töömeetod, seda siiramad paistavad kavatsused. Raidpere, dekadentlik ilupiltnik, on piisavalt tark, et seda enese kasuks pöörata.

Ning isegi kui me teadvustame endale, et see muutus on vaid kaine kunstipoliitiline arvestus, peame ometi möönma, et Raidpere nüüdne ülesastumine «Vaal»-galeriis on kaalukam kui kõik tema eelmised esinemised kokku.

Siiski, asi on normist kaugel. Kõikides neis aktifotodes on olulisel kohal käed. Käte peal on stigmad. Stigmad on näha pea kõikidel piltidel. Valusad märgid tõelistest füüsilistest kannatustest, sadomasohhistlikust autodafeest, mis vaimu käsu peale ohverdab kogu liha, kui see ei suuda käsku järgida.

Seega, kannatus on olemas, on olnud, post factum peame seda tunnistama ning sööma oma sõnu kunstipoliitilisest arvestusest. Raidpere on ekshibitsionistliku aplombiga oma keha kannatused välja pannud ning koos näitusekülalistega neid silmitsema ja kompama asunud. Väga demokraatlik zhest, kuid tants käib siiski kunstniku pilli järgi.

Raidperet on juba varem huvitanud sooline identiteet ning libisemine ühest seksuaalsest polaarsusest teise, kuid nagu teada, suubus see huvi varem glamuursetesse lavastustesse transvestiitidest.

Nüüd on avastused anatoomilisemat laadi. Suguelundid, tuharad, puusakumerused ning loomulikult silmad ja nägu - petlikuimad paigad inimese kehal - kõik pälvivad haavades käte embuse. Aeg-ajalt venitavad võikalt armilised käed suu kõrvuni ulatuvasse keep-smilingusse, et siis hetk hiljem kanavarbaid silme ümbert kõrva taha kiskuda. Väike plastiline operatsioon!

Raidpere teeb nägusid ja mõned neist on naise omad, nagu ka mõned poosid, mille ta sisse on võtnud. Naise puhul võiks paljud neist poosidest mõjuda seksikalt, kuid Raidpere keha varjamatu mehelikkus räägib hoopis teatavast skisofreenilisest lõhenemisest ja ihalusest hermafrodiitse eneserahulduse järele. See tung on ilmsesti süvapsühholoogilist laadi, kuid selle näitlikustamiseks kõlbab nõder lihagi, mis jumalparaku kunagi päris lõpuni kaasa ei tule.

Ma ei näe põhjust, miks ei peaks siin otsest paralleeli vedama Viini aktsionistidega, eelkõige Rudolf Schwartzkogleriga, kes 1970. aastail ja varemgi veel korraldas mitmel pool Austrias suurejoonelisi enesepildistusaktsioone justnagu veristes sidemetes ja justnagu väljavoolavate soolikatega.

Ometi on Raidpere tõelisem, ta on sama tõeline kui Chris Burden, kes 1970. aastail end Los Angeleses väikese Volkswageni katusele risti lasi lüüa. Päriselt. Naeltega. Mõneks ajaks. See on ka see mees, kes lasi end ühel performance’il püstolist tulistada. Peaaegu surnuks.

Kannatus oli täiesti reaalne. Nagu ka Bob Flannagani ning Frida Kahlo loomingus ja elus, nagu ka... jne, jne.

Raidpere pole esimene, kes oma elu kannatused kunstiks keerab ning kindlasti mitte ka viimane. Ma ei tea, kas ta ise sellest midagi võidab. Kaasaegne kunst, see vana väsind hoor, saab aga uue vitamiinisüsti ning laseb ka noore mehe martüüriumi oma paljunäinud jalge vahelt läbi.

Sestap on pildikomplekti võtmeks paar vaoshoitumat portreed, millel midagi nagu ei toimukski. Raidpere laseb vaid oma suurtel vasikasilmadel pildisügavuses hiilata ning kägardub teisal taburetile looteasendisse. Ei mingit «siin ja praegu», ei mingit showd, ainult unustus - kannatuste lõpp.

Tagasi kehaeelsesse ellu, tagasi Eedenisse, kus pole soolisi valikuid, tagasi üsasse, kus pole iseenese kandmise raskust. Ja inimene ütles: saagu pimedus...