Ave Randviir, Mark Raidpere: “Ainus, mis õnnetule loomaliigile tema eksistentsis leevendust pakub, on kunstiloomevõime”. – KUNST.EE 2009, nr 1-2:

Ars Fennica kunstiauhinna pälvinud Mark Raidperega vestleb ajakirja KUNST.EE poolt Ave Randviir

– Õppisid 21. keskkoolis, kus on nüüdseks üle kahekümne aasta andnud kunstiajalugu legendaarne pedagoog Tiina Meeri. Sellest koolist on tulnud väga palju inimesi, kes on läinud edasi kas kunsti(ajalugu) õppima või siis Eesti Kunstiakadeemiasse sisse astumatagi hakanud kunstiga tegelema – nagu sina. Kuidas sa hindaksid Tiina Meeri rolli oma huvide kujunemisel? Oli tal seal mingi osa? Kas on inimesi, keda sa võiksid nimetada oma suunajateks?

Mõistagi on Tiina Meeril auväärne koht minu kooliajas, õpetajana mäletan teda eelkõige kui karismaatilist isiksust, kelle tunnid (vormilt pooleteisetunnised slaidiloengud) olid äärmuseni infotihedad. Tal oli muide kummaline komme panna hindeid ka kvantitatiivselt, st kui mõne tegelase mõni referaat või tunnikontroll talle eriliselt meeldis, sai koolinoor viisi ikka paar-kolm tükki korraga. Ja tema käivitatud kunstinädalad võimaldasid veelgi raamidevabamat tegutsemist ja mahitasid omaalgatuslikkust kõigis viitsijates.

Kuid samas oma mitte just helgele kooliajale tagasi vaadates ei saa ma ilmselt mööda ka mõne klassikaaslase nimetamisest, nt Hanno Soans ja Kaspar Jancis juhtusid nende hulka. Tõsi, tihedam suhtlus ja ühised sekeldamised jäid minu puhul küll puberteedieelsesse aega, aga mis siis ikka: ka nende inimeste pelk kohalolu oli oluline, arvatavasti oleksid minu ja Hanno ühised projektid  ilma varasemate sidemete ja jagatud taustata paljuski teist tegu ja nägu.

Tähtsaimaks pean siiski oma perekonna kummalist kooslust. Kunstikauged vanemad vedasid mind küllap ka kohusetundest üle keskmise sagedamini kõiksugu kultuurikantsidesse, eelkõige teatritesse, aga ka muuseumid ja kinod said korraliselt risti-põiki ja üha uuesti läbi käidud. Isa rollist oma fotograafiks kujunemisel olen varemgi rääkinud, küll aga on raskem seletada tema mentaalsuse vaieldamatut mõju oma loomingulise tegevuse tekkele ja kulgemisele üleüldiselt.

Hilisemast ajast pean tunnistama, et nt aastaid kestnud ülidünaamilised kurikuulsad kooskondamised Ene-Liis Semperiga sisaldasid endas ka konstruktiivsemaid hetki, kus muu lõbu ja loba kõrvalt ka mõned loometõed kõrva taha said pandud, et neid siis kunagi hiljem testida.

– Hanno Soans on nimetanud traumaatilist fotosarja “Io” (1997) sinu passiks kaasaegsesse kunsti. Pärast seda, kui sinust n-ö täieõiguslik kunstimaailma kodanik sai, töötasid sa Hannoga koos väga palju: tema kureeris su Veneetsia biennaali näitust, kirjutas sinust jne. Kuidas sa hindad teie koostööd? Tean, et sulle on väga tähtis kontroll oma tööde üle ja ka sinust kirjutatu üle. Kuidas sa üldse suhtud igasugustesse kunstimaailma struktuuridesse ja tegelastesse, kes ühelt poolt peaksid kunstnikku abistama, aga samas kõik ka tahavad sinult midagi? Mida sa kuraatorilt ootad?

Mis töödest kirjutamisse puutub, siis ega ma ikka ülearust kontrollimist ei teosta. Mõistagi on mulle nagu kõigile teistelegi oluline, et tsitaadina kirjutatu ka öeldule vastaks ja faktidega mööda ei tulistataks. Kui sattusin hiljuti juhuslikult ETV kultuuriuudistest nägema lõiku oma näituse avamiselt Roubaix’s, mille sissejuhatuseks reporter teatas, et tegu on mu esimese isiknäitusega Prantsusmaal ja ka saatejuht stuudios seda lõiku lõpetades veel kord kinnitas, valdas mind tõesti nördimus. Olen nimelt varem teinud kaks personaalnäitust Pariisis ja, oh seda edevust, seal ühe auhinnagi saanud.

Hanno Soansiga koos tehtud Veneetsia biennaalinäitus oli olulisim koolitus. Igas aspektis: tööde mõtestamine, nende ruumilavale seadmine, tekstide koostamine ja töö kataloogiga (täpsus ja nõudlikkus, mida siis Hanno töös nägin), ka kunstielu tseremoniaalsema küljega hakkama saamine ja mis kõik veel.

Kuraatorilt ootan professionaalsust ehk siis võimet teooriaga töötamise kõrvalt ka praktilise näitusekorralduse eest hea seista, vajadusel dialoogi ja kriitikat.  Eks su nimetatud struktuurid ja tegelased hoiavad kunstielu käigus, mina panustan sinna oma töödega. Ma liiklen kunstistruktuurides täpselt nii palju, kui tööde tegemiseks ja publiku ette viimiseks minimaalselt vajalik, nõnda on enamik lähimaid sõprugi hoopis teistelt elualadelt.

– Sa vist ei taju ümbritsevat maailma just ülearu turvalise kohana. Praegu, kus majanduskriisist põhjustatud maailmalõpumeeleolu iga nurga peal koledaid grimasse teeb, on ebakindlus ja hirm muutunud n-ö täielikuks mainstream’iks, aga su tööd on olnud “katastroofijärgse tegelikkuse hingestatud kirjeldused”, nagu Eha Komissarov neid Sirbis nimetab (17.04.2009), juba ammu enne nn pronksiöö sündmusi või majanduslangust – märgilised sündmused on toimunud privaatsfääris. Kas see, et meil on nüüd õnn elada huvitaval ajal, toob sind rohkem sotsiaalsete teemade juurde või oleks just nüüd õige aeg pöörduda tagasi nt (laiendatud) autoportreede, süvendatud eneseanalüüsi juurde?

Mul on alati ülimalt ebamugav rääkida teemal “mis praegu käsil ja mida tulevik toob”. Nii võin avastada ennast ühel hetkel sõnu söömas või tegemas midagi kavatsetule risti vastupidist. Viimase aasta jooksul on küll juhtunud nii, et pärast pikemat pausi oma perekonna kujutamisel olen teinud taas kaks tööd sel teemal. Ka viimane, 16. aprillil Eesti muusika päevade videoseansi raames esilinastunud “09/12/07 – 05/04/09” (muusika Rainer Jancis) on oma natuurilt portreevideo minu isast ja ka tema suhtest minuga.

– Mulle tundub, et sinu elus on väga oluline koht muusikal, või siis vähemalt su videotes on sel sageli peaaegu võtmepositsioon. Kui tuua vaid mõni näide, siis 51. rahvusvahelise Veneetsia kunstibiennaali näituse “Isolator” kataloogiga kaasaskäival CD-l esitad Marlene Dietrichi kuulsaks lauldud lugu “Where Have All The Flowers Gone”, videoinstallatsioonis “Majestoso Mystico. Stockholm – Tallinn 26. IV 2007” ühendab siledaid Stockholmi ja kaosest tabatud Tallinna tänavaid Howard Shore’i pahaendeline muusika filmist “Voonakeste vaikimine” ja oma uues videotöös tood muusika abil kaamera ette oma vanemad, paludes neil kuulata Erkki-Sven Tüüri “Pühendust”. Kuidas sa mõtestaksid lahti heli ja pildi suhte su töödes, on need mingisuguses hierarhias? Mille järgi sa oma videotesse helitausta valid? Ja millist muusikat sa üldse ise vabal ajal kuulad?

Nojah, olen muusikat alati ülimaks kunstiliigiks pidanud. Ei ole hierarhiaid, iga komponent on võrdselt tähtis, üks tingib teise. Õigete valikute puhul tekib osiste vahel teineteise võimendamine. Ausalt öeldes on see pikem teema paljude erijuhtudega, siis peaks juba eraldi tööde näitel rääkima.

Oma esimest näitusele jõudnud videot “Isa” (2001, uus heli 2005) saatvaks muusikaks valisin Laurie Andersoni pala “Bright Red”, mis oli kohane oma rütmilt mõõdetud, kuid iseloomult äreva kulgemise ja eripärase vokaalivõttega, kus fraasisiseselt mees- ja naishääl vahetuvad – see seostus mulle asjaoluga, et ka mu isa kuuleb hääli. Nõnda ei valinud ma seda laulu teksti pärast, kuid sellelgi on jahmatavaid kokkulangevusi visuaaliga, kus on läbivaks teemaks punane värv ja koduses interjööris paiknevad esemed (nt seinal ajaleheväljalõige tüdruku fotoga, kes hääletades kaduma oli läinud; laulus aga sõnad “Come here little girl, get into the car. It’s a brand new Cadillac”).Veneetsia biennaalile minnes asendasin laulu originaali Rainer Jancisega koos tehtud cover’iga, et tööd enda jaoks värskendada ja kasutusõiguste problemaatika eest põgeneda. Video “10 meest” (2003) muusikaks püüdsin leida meloodiamotiivi, mida saaks lõputult korrata, nii et see oma lummust ei kaotaks. Tundetoonilt ja helikäigult sobivaks sai intro-osa Mikk Targo laulust “Mäng”, mida mäletasin oma hilisemast lapsepõlvest Marju Läniku sisselaulduna. Muide, sealgi on sõnad “Ja sinu käes justkui vangis olen ma, ei saa kaugeneda, läheneda, põgeneda...”, aga taas rõhutan, et literatuurne seos vangide ja nende portreteerimise printsiibiga on kokkulangevus ega olnud põhjuseks helivalikul. 

Video “Work In Progress” (2005) muusika näppasin ühelt Michael Winterbottomi filmi soundtrack’ilt, autoriks Michael Nyman. Selles meeldis mulle suurejooneline, “avamängulik” iseloom. Katkestan muusika iga duubli lõpus ja alustan järgmise alguses otsast peale, püüdes viidata sama persooni muutumatult monotoonse tegevuse uuele ettekandele, järgmisele olukorrale, sest iga lõik videost on filmitud erineval päeval umbes kuu aja jooksul. Installatsioon “Majestoso Mystico. Stockholm–Tallinn 26.04.2007” saigi alguse õigupoolest muusikast. Üks isiklikke lemmikuid, Howard Shore’i muusika filmile “Voonakeste vaikimine”, on mind jälitanud küllap filmi esmanägemisest saadik, käivitudes mu sisemistes kõlarites sageli, kui tunnen endale suunatud ähvardust, ebaõiglusest tärganud viha. “Voonakeste vaikimise” süžeest lähtudes seostub see muusika ohu, ähvarduse ja hävitusega laiemalt. Stockholmis kunstnikuresidentuuris olles, sealsest ühiskonnast ja elukorraldusest ettekujutust vormides (tajusin seda pealiskaudse, formaalse ja naiivsenagi), tekkis mul isiklik “kättemaksuplaan”, tahtsin tuua nimetatud muusika põhimotiivide läbi agressiooni turvalisse linnakeskmesse – nõnda kollaboreerusin kahe tänavamuusikuga. Võtte toimumise kuupäeva ootamatu kokkulangemine Tallinna pronkssõduri teisaldamisest põhjustatud hävituslike öödega sundis loomulikult oma algimpulssi ümber hindama, töö sai keerukama struktuuri, kuid teema ühiskonna haavatavusest ja alati varitsevast purunemisohust jäi siiski samaks.

Vabal ajal kuulan järjest rohkem muusikat raadiost, siis puudub kontroll valiku üle ja minusugusele kontrollifriigile on see ainult paras.

– Kuidas su vanemad suhtuvad sellesse, et nad on nii mitmete su tööde kesksed tegelased? Kas nad saavad su tööst ja taotlustest ühtmoodi aru ja kui erinevalt, siis kuidas?

Nad on seda vist algusest peale paratamatusena võtnud. Tõsi, nt “Shifting Focus’e” olukord oli mu emale traumaatiline kogemus. Selle tunnistajaks olin võttejärgselt vaid mina. Kuid see oli ka vabanemine, suurpuhastus samuti tema jaoks, kes ta pinget oma pojas vaikselt, kuid ilmselgelt juba mõnda aega tajunud oli. Üldiselt ei kipu nad mu töid eriti kommenteerima. Kui tehtu huviga vastu võetakse, korvab see kõik sellega kaasnenud komplikatsioonid. Loodan, et nad mu tööd ka oma elu plusskontole kannavad.

– Sirvisin Helsingisse sõites lehte The Baltic Guide ja leidsin, et lehe peatoimetaja oli pühendanud juhtkirja Ars Fennica auhinnale selle nurga alt, et kuidas saab olla nii, et kui Soome president tuleb Kumusse tähtsat auhinda üle andma, pole samal üritusel kohal ühtegi kõrgema kaliibriga Eesti poliitikut – nagu näiteks kultuuriministrit? Kas sulle lähevad sellised asjad korda? Häirib see sind, et kunstil on ühiskonnas niivõrd marginaalne positsioon?

Loomulikult on selle toimetaja pahameel täiesti põhjendatud, kuid Ars Fennica tseremoniaalses olukorras olles oli see mulle endale muidugi kõige viimane mure. Eks hiljem mõlgutasin küll... Ega mulle üldiselt ei mahu ikka pähe, kuidas sellest jumala rahus ja aegade lõpuni mööda vaadatakse, et ainus, mis sellele õnnetule loomaliigile tema eksistentsis leevendust pakub, on kunstiloomevõime – mitte, hea küll et vältimatud, aga kramplikud poliitilised kokkulepped, majandusstrateegiad või enamjaolt piinlikkust tekitav sport ja meelelahutus. Kuid prioriteetsed on just viimased.

– Su töödes on alati inimesed ja peaaegu alati tugevad emotsioonid. Maren Lübbke-Tidow on Camera Austrias kirjutanud (97/2007), kuidas su videotes vahendavad sügavale peidetud lugusid inimeste kehad, nende kehakeel – keha pinnalt rullub lahti n-ö “elu draama” ja et see ongi see, millest su looming tegelikult on. Selle pinnalt lõpetuseks natuke ootamatu küsimus: kuidas sa suhtud näiteks abstraktsesse kunsti? Suudad sa seda nautida?

Mis mõttes “peaaegu alati”? Alati! Aga muidu võin imetleda ka enda omadest hoopis erinevatest kunstilistest valikutest sündinud väljapaistvaid saavutusi.

Faktinurk:

Ars Fennica 2008

28.02.2009 andis Soome Vabariigi president Tarja Halonen Kumu kunstimuuseumis Mark Raidperele üle 2008. aasta Ars Fennica kunstiauhinna. Ars Fennica on Soome ja Baltimaade suurim kunstiauhind, mille väärtus on 34 000 eurot. Auhinda annab 1991. aastast kõrgetasemelise ja isikupärase loomingu eest välja Henna ja Pertti Niemistö kunstifond. 2008. aasta Ars Fennica kandidaadid olid lisaks Mark Raidperele Katrina Neiburga (s 1978) Lätist ja Maria Duncker (s 1963), Tea Mäkipää (s 1973) ning Seppo Renvall (s 1963) Soomest, kelle kõigi töid võis näha 3.10.–16.11.2008 Amos Andersoni Kunstimuuseumis Helsingis ja 01.03.–26.04.2009 Kumus Ars Fennica auhinnanäitusel. 2008. aasta Ars Fennica auhinnakandidaadid seadis üles auhinnakomisjon koosseisus Henna ja Pertti Niemistö kunstifondi tegevdirektor Leena Niemistö, kunstiajaloolane Tuula Karjalainen, skulptor Matti Peltokangas ja maalikunstnik Henry Wuorila-Stenberg. Ars Fennica laureaadi valib välja sõltumatu välisekspert. Sel korral oli selleks Hiina päritolu Pariisis elav kunstiteadlane ja kunstnik Hou Hanru, kes tõstis esile Raidpere loomingu dünaamilisust isikliku identiteedi ja ühiskondlike sündmuste vahelise arengu otsinguil külma sõja järgses ajas. Varem on eesti kunstnikest Ars Fennicale kandideerinud Leonhard Lapin ja Jüri Okas (1994. aastal), siis võitis auhinna läti kunstnik Olegs Tillbergs. 2009. aasta Ars Fennica kandidaadid on Matti Kalkamo, Mika Karhu, Jussi Kivi, Jyrki Riekki ja Petri Yrjölä.

CV

Mark Raidpere on sündinud 23.08.1975, elab ja töötab Tallinnas. Õppinud filmi omaaegses Tallinna Pedagoogikaülikoolis (2000–2003), enne seda fotograafiat Tallinna Sidekoolis (1993–1994). Esimene isiknäitus “Io” toimus Vaal galeriis 1997, pärast 2005. aastal Eestit rahvusvahelisel 51. Veneetsia kunstibiennaalil esindanud projekti “Isolator” (kuraator Hanno Soans) on tal olnud isiknäitusi Riias, Glasgow’s, Istanbulis, Vilniuses, Pariisis, Napolis, Roubaix’s, mille lisanduvad osalemised rühmanäitustel. Pälvinud lisaks Ars Fennicale teisigi kunstiauhindu, sh Prix Gilles Dusein/Neuflize Vie, Hansapanga kunstipreemia (2005), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1998).