Kataloog

Kristina Norman, Poeetilised uurimused (käsikiri, ilmunud inglise keeles, vt “After-War”. Exhibit in the Estonian pavilion at the 53rd International Art Exhibition, La Biennale di Venezia. Tallinn: Center for Contemporary Arts, Estonia, 2009):

/…/
Olen 1997. aastal lõpetanud ühe Tallinna venekeelsetest keskkoolidest. Hiljuti rääkisin oma endise ajalooõpetaja Jevgeniga. Teemaks olid nn pronksiöö sündmused ning see, kui palju oli siis vene koolilapsi Tallinna tänavail lõhkumas ning "Rossija! Rossija!" skandeerimas. Jevgeni arvas, et tänapäeva Eesti vene noortel on sügav väärtuste kriis. Koolis töötades mõistis ta, et ajalugu kui teadusdistsipliini tänapäeva koolides enam ei õpetata. Õpetajate ülesanne on taandunud vaid õpikuisse kirjutatud ajaloosündmuste daatumite ja neile sündmustele antud hinnangute teadmise kontrollile. Õpetajalt ei oodata enam, et ta õpetaks lapsi faktide põhjal ise hinnanguteni jõudma. On ju mõistetav, et tõelist väärtust omavad teadmised ning väärtushinnangud, milleni on inimene ise jõudnud. See oli põhjus, miks Jevgeni otsustas õpetaja ametist loobuda.

Minu peres räägitakse nii eesti kui vene keelt ja keegi meist ei tea, mis rahvusest me oleme. Lapsena pandi mind vene kooli, sest mõlemad mu vanemad olid lõpetanud vene kooli ning nad ei tulnud selle pealegi, et nende tütar võinuks eesti koolis käia. Mäletan hästi, kuidas mu vanemad elasid nn ülemineku ajal 1987-1991 emotsionaalselt Rahvarinde liikumisele kaasa ja kuidas ema pidas õhtuti tuliseid vaidlusi meie venelannast naabriga, kes kuulus Interrindesse . Mul on elavalt meeles, kuidas 1991. aasta märtsis käisime kogu perega referendumil ja hääletasime Eesti iseseisvumise poolt, sama aasta septembris läks minu viis aastat noorem õde Arina eesti kooli esimesse klassi. Ka meie peres oldi nõus "kasvõi kartulikoori sööma“, peaasi et oleks oma riik.

Olen hiljem mõelnud, milline oleksin olnud siis, kui oleksin lõpetanud eesti kooli. Võib-olla oleksin lihtsamini saanud Eesti kodakondsuse ja ei oleks kunagi teada saanud, kuidas näeb välja "välismaalase pass". Võib-olla oleksin muutunud "päris eestlaseks" ja mul ei oleks kunagi olnud keeleeksami tegemise kogemust. Taasiseseisvunud Eestis pidi kodanikuks saamiseks oma eestlust tõestama nõuetele vastavate dokumentidega või riigikeele ja põhiseaduse tundmise eksamit tehes. Minu paberid korras ei olnud, sest omandasin keskhariduse vene keeles. Unustamatu kogemus oli keeleeksamit teha koos nutvate ning ahastavate vene mammidega, kelle jaoks eksam käis selgelt üle jõu - sundolukorras 14 käändega keele õppimine vanemas eas ei olnud kerge ülesanne.

Vene koolis käies ei saanud minust ka "päris venelast", sest alati, kui 9. mail mindi Pronkssõdurile lilli viima, jäin mina koju või läksin linna peale jalutama. See, mis monumendiesisel platsil toimus, jäi mulle võõraks. Ma ei pidanud oluliseks viia tundmatute inimeste ühishauale lilli, sest minu Punaarmees sõdinud vanaisa haud on kalmistul, kus me perega hingedepäeval küünalt süütamas käime.

Mind ei ole üheski kogukonnas, vene koolis ega kunstikoolis, kus ma õppisin koos eesti lastega, kunagi omaks võetud. Venelaste jaoks olin eestlane ja eestlaste jaoks venelane. See on endiselt nii.

See on minu kunstnikupositsioon.

Aastaid pärast keskkooli lõpetamist pöördusin oma loomingus lapsepõlve kogemuste juurde. Mälestustest on saanud uurimisobjekt. Videoinstallatsioon "Kontakt" (2005), mille pealkiri viitab ulmefilmide klassikast tuntud sarnastele pealkirjadele, tegeleb Eesti Vabariigis kehtiva "välismaalase passi" ja selle omanike staatuse fenomeniga. Ulmeline "alien" kirjeldab iroonilisel kombel väga hästi nende inimeste staatust riigi ja ühiskonna suhtes. Video tegelane on minu põlvkonnakaaslasest vene taustaga noormees, kes on sündinud Eestis, omandanud kõrghariduse inglise filoloogia erialal, kuid ei ole kunagi ära õppinud eesti keelt. Ta töötab klienditeenindajana ehituskaupade hulgimüügi firmas, mille omanik ja ka enamus klientuurist on venelased. Eesti keelt tal töö juures vaja ei lähe. Ta saab elus ilma riigikeeleta suurepäraselt hakkama. Eesti ühiskonna suhtes elab ta paralleelreaalsuses. Videos "Kontakt" loeb nn halli passi omanik ("alien") eesti keeles "välismaalaste seadust", millega on reguleeritud tema staatus, kohustused ja õigused. Video on varustatud eestikeelsete subtiitritega, sest noormehe jaoks on võõra keele mõistmatute sõnade moduleerimine vaevaline ja arusaamatu.

Dokumentaalfilmis "Pribaldid" (2006) uurin oma klassikaaslastelt, kellega ma ei olnud 10 aastat kohtunud – põhjusel, et minu uus suhtlusringkond oli pärast Eesti Kunstiakadeemiasse sisseastumist peamiselt eestikeelne – , kuidas näeb välja "päris venelase" elu tänapäeva Eestis ja kas "päris venelane" kui selline on üldse olemas. Sarnaseid küsimusi esitan filmis ka klassivend Sergeile, kes kohe pärast keskkooli lõpetamist läks Venemaale õppima ja kellest on saanud Moskva Majakovski nimelise teatri noor staarnäitleja. Olles Eesti riigis elanud "võõrana", läks ta oma etnilisele kodumaale ja avastas, et on ka seal "võõras". Sergeil on Venemaa kodakondsus, ta suhtleb inimestega emakeeles, kuid ta ei ole "päris oma". Sergei sõnul unistab ta Moskvas kuulsaks saades Tallinna naasta ja parandada sünnilinnas vene kultuuri olukorda.

Eksperimentaalfilm "Monoliit" (2007) pidi algse idee järgi valmima dokumentaalfilmina, läbi mille Pronkssõduri konflikti mõlemad osapooled saaksid võrdse sõnaõiguse ja selguks monumendi emotsionaalne, ajalooline ning poliitiline tähendus mõlema Eestis elava kogukonna jaoks. Võtetega alustasin 2006. aasta sügisel, kui monumendidraama oli arengu suhtelises alguses. Konflikti eskaleerudes sai mulle kui dokumentalistile selgeks, et olukorrale, kus "sündmust" konstrueeritakse ja selle mastaap muutub hoomamatuks, tuleb läheneda mitte "seest", vaid "väljast". Vastasel juhul on oht hakata kaitsma mõnda näilist "tõde", valima poolt leiutatud konfliktis. Absurdile tuli läheneda absurdivõtmes: "Monoliit" valmis parafraasina Stanley Kubriku filmile "2001: A Space Odyssey" . Pronkssõdur on monoliit, mis tuleb kosmosest Maa peale, konkreetsemalt Tallinnasse, ja ühiskond on sunnitud saabunud objektiga suhestuma. Osad otsustavad kosmosest saabunud objekti kummardama hakata, teised aga selle vastu võitlema. Alanud protsess viib konfliktini, millele ei ole positiivset lahendust. Filmis lahendab olukorra looduse jõud, stiihia, sest inimene jääks eksistentsi lõpuni vastasega tõe üle vaidlema.

Vaatamata sellele, et kunstiringkondades oldi minu varasemate projektide ja huviga identiteediloome mehhanismide vastu tuttavad, sain "Monoliidi" valmides peamiselt kriitika osaliseks. Heideti ette, et ma justkui ei olnud kunstnikuna valinud positsiooni ja et filmist ei selgu, kelle poolt ma seal käsitletavas konfliktis olen. Selgub, et poole mitte valimine juskui ei olekski positsioon!

Veneetsia biennaali jaoks mõeldud projekt "After-War" sai alguse minu poolt 2008. aasta 9. mail Tallinnas läbi viidud aktsioonist. Olles huvitatud sakraalse ja profaansega seotud problemaatikast Pronkssõduri kontekstis, viisin kunstnikuna läbi eksperimendi. Tegin Pronkssõdurist väikese tiraaži miniatuurseid kipsist koopiaid ja läksin nendega Sõjaväe kalmistule - Pronkssõduri uude asupaika, kuhu kogunesid vene kogukonna liikmed tähistamaks taas 9. mai võitu Suures Isamaasõjas. Minu aktsiooni eesmärgiks oli uurida antropoloogilistest ja semiootilistest lähtekohtadest, kas väikesel pronkssõduri koopial võiksid olla mingid uued, päris Pronkssõdurist erinevad (lisa)tähendused? Kui palju kattuks suveniiriformaadis kujukese tähendusväli originaalkuju omaga? Kas inimesed oleksid valmis vahetama raha Pronkssõduri miniatuurse representatsiooni vastu?

Kalmistul monumendi juures inimestega suheldes sain üsna huvitava kogemuse. Mõned inimesed olid mind väikese kujukesega nähes meeldivalt üllatunud. Üks vanem härra soovitas teha teine kord väiksemaid kujusid, aga rohkem, et saaks neid odavalt müües "püsti rikkaks"! Oli näha, et suur hulk inimesi on minu artefaktist vaimustunud ja valmis seda endale saama - kes raha eest, kes püüdes seda kavalusega endale välja meelitada, mõni aga siira kaastunde esilekutsumisega. Osad aga "tundsid minus ära kurikuulsa "Postimehe" ajakirjanikust provokaatori", kes tuli vene kogukonna jaoks pühal päeval pühale territooriumile, et kasutades ajakirjanikuna ebaeetilisi, lavastuslikke võtteid, luua eestlastele venelastest negatiivset kuvandit.

Kunstnikuna panin toime sümboolse akti, mille käigus võtsin kuju representatsiooni kogukonna poolt sakraliseeritud sfäärist ja paigutasin selle tavaelus kasutatavasse, ehk profaansesse sfääri. Siia on sisse kirjutatud samasugune paradoks, nagu seda on kirikutes müüdavate ikoonide väikeste odavate koopiate, ersatsraamidesse paigutatud ikoonide reprode puhul. Väikestel ikoonikoopiatel on tavaelus ehk siis profaanses sfääris täita kindel funktsioon - inimene loob representatsiooni abil endale keskkonna, kus ta saab argipäeval kirikusse minemata viia täide sakraalseid toiminguid.

Juhtus nii, et üks minu poolt kalmistul jagatud kujudest viidi Tõnismäele monumendi endisesse asupaika. Riigitelevisiooni päevauudistes näidati lõiku, kus väikese Pronkssõduri kuju ette oli paigutatud igavest tuld sümboliseeriv küünal ja inimesed asetasid sellele installatsioonile lilli. Kunstnikuna olin eneselegi ootamatult andnud kogukonnale impulsi, mis andis selle liikmetele idee, kuidas re-sakraliseerida paik, mis aasta eest võimu poolt profaneeriti. Monumendi endise asupaiga tähendusrikas tühjus täideti taas sealt ära viidud sümboli vähendatud koopiaga.
Veneetsia ekspositsioonis dokumenteeritav 2009. aasta 9. mai aktsioon - kunstnikupoolne ettepanek kogukonnale uueks kultuuripraktikaks - on omamoodi mimeetiline žest. Kunstnikuna peegeldan kogukonnale tagasi nende reaktsiooni minu eelmisel aastal välja saadetud impulsile. Kogukonna poolne soov ühendada monumendi endist ja nüüdset asupaika läbi sümboolse kuju asetamise Tõnismäele leiab uue tegevusliku väljenduse. Valmistan originaalsuuruses Pronkssõduri kuldse kuju ja viin läbi sümboolse ristikäigu, tehes läbi monumendi teekonna selle uuest asupaigast vanasse. Sellega toon poeetiliselt esile - teen nähtavaks - nähtamatu, omistades nii monumendile sõjaväekalmistul kui tühjale paigale Tõnismäel märgilise tähenduse. Oluline on seejuures asjaolu, et kunstniku ja kogukonna käitumine lahknevad tautoloogiliselt. Nihe ei teki mitte ainult kaaperdatud käitumismudeli visuaalsest teisendamisest (kogukond viib väikese kuju Tõnismäele, kunstnik suure, jne), vaid positsioonist, millelt kõnealused toimingud läbi viiakse.
Vene kogukonna jaoks oli väikese monumendi koopia selle endisesse asupaika viimine omamoodi katse tagastada kaaslastele neilt ära võetud instrumendid, mille abil väärikalt tähistada võitu Suures Isamaasõjas. Mina toon kunstnikuna esile kogukonna vajaduse selliste instrumentide järele nende kogukondliku ja rahvusliku identiteedi intensiivistusrituaalide läbiviimisel. Kunstnikuna tegutsen teadlikult tegelikkusesse sekkudes ja seda moonutades. Ma ei tegutse olemasoleva tegelikkuse siseselt, ega osale selle taastootmises. Püüan provotseerida ja esile kutsuda tegelikkusele erinevate vaatenurkade teket.

Valmistades originaalsuuruses monumendi kuldse koopia ja viies sellega läbi kiriklikust praktikast tuttava rituaali, avan vene kogukonna poolt praktiseeritavate rituaalide religioosse olemuse. Minu poolt läbi viidava aktsiooni sihtgrupp ei ole mitte ainult vene kogukond, kes kõnealuseid rituaale praktiseerib; vaid ka see Teine, kes on vägivaldselt, tehnoktraatlikke vahendeid ning meetodit kasutades sekkunud millessegi, mille tegelikust olemusest neil ei olnud aimugi. Eestikeelses meedias läbivalt põlastaval toonil kirjeldatud Tõnismäe monumendi ette kogunejate kombed - "haudadel tantsimised“ , "söömised ja viina joomised" - on eestlastes kui teistsuguse kultuurimudeli esindajates alati võõristust tekitanud. Venelaste toimingute sakraalset olemust ei nähtud ja ka ei tahetud näha. Teise kogukonna käitumismudelite visuaalse vaatlemise tulemusel saadud informatsiooni lugemiseks puudus - ja puudub endiselt - vastav dešifreerimiskood. Minu kunstipraktika eesmärgiks on koodigenereerimise masinate kaaperdamine ja nendesse vigade sisse programmeerimine. Et ühtegi olemasolevat šifrit ei saaks kultuurilise teksti lugemisel mehhaaniliselt rakendada.
/…/