Kathrin Meyer. Laura Toots: No place / Like Home. - Keeldumised. Põgenemine, unistamine, kordamine, vaatlemine (jt). Näituse kataloog. Toimetajad Ellen Blumenstein ja Kathrin Meyer. Tartu Kunstimaja, 2011
Oma fotodes ja videodes kasutab Laura Toots (s 1986 Tallinnas, elab Tallinnas) viiteid argielule, sageli omaenda perekondlikule taustale, ja tõlgib neid kujunditeks, mis ühendavad mõtteid inimese positsiooni kohta elus ja perekonnas küsimustega kaasaegse ühiskonna kohta. Tavaline ja harjumuspärane saab sümboolseks ruumiks, kus võib seada kahtluse alla idee perekonnast, kuuluvusest ja kodust ning mõtestada neid ümber. Laura Toots on näituse «Keeldumised» tarbeks teinud video, mis mängib lendamisega seotud ideedega, näiteks äralennu, nullist alustamise, vanade asjade mahajätmise, uue ja parema maailma ning kusagil mujal ootava parema eluga. Lennuki käivitamine enne lahkumist on tehniline protseduur, mida reisijaid ei näe kunagi kõigis selle detailides. Nende jaoks on see vaid viiv enne lennuseiklust, mil lennusaatjad panevad käima video julgeolekust pardal ja häda korral käitumisest, viiv, mil võib unustada, et lennukikere õhku tõusmine on tehniline protseduur, mille läbikukkumine lõppeb surmaga. Käivitamist näeb – kui üldse – vaid väljastpoolt. Kaamera jälgib detaile, mida on vaja lennuks valmistumisel. Ta liigub aeglaselt, registreerib üksikasju ja tegevusi, loob intensiivse pinge ja põnevuse õhkkonna. Lennuk, masin ise, ongi teose peategelane. Inimlik pool on jäetud välja, fookus on protseduuril, seadmete helidel ja tekstuuril, vajutatud nuppudel. Hetk enne õhkutõusmist on aeg tähistamiseks, see toimub rituaalina, terve rea pühade tegevustena. Ootus kasvab, stseen näib olevat dramaatiline eelmäng ühele vägevale reisile. Ainult et lennuk ei tõuse õhku. Pärast seda, kui kõik on sisse lülitatud, mootor käima pandud ja masin valmistatud minema retkele tundmatusse, langeb kõik taas nulli. Toots kasutab seda pingehetke põgenemisiha ja oma maailma mahajätmise ning parema, erksama, põnevama otsimise kujundina. Teos esitab küsimuse, mida lahkumine endast kujutab ning milliseid unistusi hellitab meie kujutlusvõime oma hämarates nurkades elus uue episoodi alustamisest kusagil mujal, teistsuguste inimeste seas teistsuguse isikuna. Milline on see koht, kust me peaks lahkuma? Kuidas näeb välja paik, mille järele me ihaleme? Mis on teistmoodi? Kuidas oleks pöörata uus lehekülg ja minna ära? Mis juhtub siis, kui jääme paigale? Kas muutus on üldse võimalik või jääbki kõik alati samaks? |
| tagasi |