|
|
|
|
“If it's Part Broke, Half Fix it”Stalkers, Players and Taxies, Phone Calls and Laments, Corridors and Witness Reports, Disappointment and Shame
Avamine 28. jaanuaril kell 18.00 “If it ain't broke, don't fix it”, väidab üks inglise vanasõna. See ütlus on kogunud tuntust, tuginedes ideele, et iga katse parandada hästi töötavat süsteemi on mõttetu ja võib olla isegi kahjustav. Väidetavalt on see ütlus olnud hiljem isegi üheks inspiratsiooniallikaks anti-aktivistidele. Aga mis siis, kui miski töötab ainult pooleldi? Võib öelda, et tänapäeva maailmas muretsetakse alati selle pärast, et iga olukorda võimalikult efektiivselt ja tõhusalt ära kasutada ning poolikuse kontseptsiooni ei käsitleta väärtusena iseenesest. Sellegipoolest, kui sa teed pooleldi korda midagi, mis juba on pooleldi katki, kas see siis tähendab, et see miski on rohkem korras või hoopis rohkem katki? Siinkohal peituv paradoks annabki ruumi vajalikule kogusele absurdsusest ja mitmetähenduslikkusest. Viimast rakendades ei ürita näitus “If it's Part Broke, Half Fix it” kasutada võimalust, et jutustada mõnda kriitilist, ühiskondlikult angažeeritud või ainukordset lugu, vaid pigem vaatleb sügavuti pettumuse ja häbi, aga ka mõttemängu ja juhuse erinevaid esinemisviise ja põhjuseid. Kasutades selleks yatzy-mängu sarnaseid meetodeid, kus juhuslikkuse tase on kõrge ja vaja läheb head õnne, tõenäosusteooria tundmist ja teatud määral ka strateegiat. Näiteks portreteerib Pilvi Takala video “Players” mängu loogikat järgivate pokkerimängijate kogukonda. Nad rakendavad tõenäosusteooriat, kindlustamaks olukorda, et teineteist koheldaks õiglaselt ja et igaüks panustaks võrdselt. Flo Kasearu videotöös on müügile pandud inimelud, “parim enne” on aga nüüdseks möödas! Anu Pennaneni, Anna Shkodenko, Taaniel Raudsepa ja Sigrid Viiri teosed käsitlevad ühel või teisel moel konstrueeritud keskkondade mõistet, seiramist ja järelvalvet. Krõõt Juurak ja Mårten Spångberg omakorda määratlevad ümber valitsevaid arusaamu nagu kriis, representatsioon, metsik loodus, linn või edu ning kõige otsast algamist. Kollektiiv Johnson & Johnson “ei tea täpselt millal hakkasid asjad valesti minema”, aga nad mõistavad, kui “kurvaks see neid teeb”. Andrea Büttner kinnitab, et “häbi on emotsioon, mis osutab sellele, mis meile tõsiselt korda läheb, tunne, mis puudutab kultuuriliste konventsioonide seda osa, mida me peaksime teistele näitama või teiste eest varjama”. Epp Kubu portreteerib üht üsna tragikoomilist olukorda, kus inimesed ei tea, mida peale hakata ja hakkavad seetõttu oma kannatusi nautima. Paul Haworthi ja Sam de Grooti installatsioon “The Pain” paiskab õhku väite, et võib-olla on 17-aastastel kogu aeg õigus olnud, rõhutades teravaid mõistelisi vasturääkivusi nagu siin ja seal, nüüd ja hiljem, mina ja sina. Osalevad: Kuraator Margit Säde Lehni Organiseeris Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kaaskorraldaja Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus Toetajad: Nordic Culture Point, Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja IASPIS Täname: Hexaplan Avamisel Sam de Grooti & Paul Haworthi hip-hop live “The Pain” 12. veebruaril kell 19.00 Krõõt Juuraku ja Mårten Spångbergi performance “Ride the Wave Dude” Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus (CAC) Pilt: Pilvi Takala, Players, 2010, video
|
|
|
Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus