OO-d kaante vahele!

14.09.2010

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus alustab kolmanda ja viimase kogumiku väljaandmist kümnendipõhisest triloogiast, mis on pühendunud Eesti kunstikultuuri siirdumisele Nõukogude Liidu järelkommunistlikust rüpest Euroopa Liidu ja vabaturumajanduse mõjusfääri. Käesoleva aasta kevadel ilmavalgust näinud „Kadunud kaheksakümnendate” kogumik kajastas ühiskondlik-poliitilise ja loomingulise stagnatsiooni kiiret ülekasvamist „laulvaks revolutsiooniks” ja otsest avanemist tollastele Lääne kunstiideoloogiatele, 2001. aastal ilmunud „Ülbete üheksakümnendate” kogumik aga vaevusi kohanemisel uue kultuurilise minapildi ja ühiskondliku korraldusega. Selle sajandi esimest kümnendit hõlmav artiklitekogu võtab valdavaks taustsüsteemiks 2007. aastani kestnud majandusliku buumi, sellele järgnenud regressi ja paradoksi, et see areng ei toonud kaasa Eesti võimupoliitika nihkumist vasakule, pigem vasakparteide erosiooni kompromissides populistliku tsentri ja hard-core turuliberaalidega. Mis omakorda on pildile toonud radikaliseerunud ametiühinguliikumise.

Samas on tegu ka Eesti kunstimaastiku institutsionaalse väljakujunemise kümnendiga, mille keskmes seisab Kumu avamine 2006. aastal, regulaarse ostupoliitika algus kaasaegse kunsti toetamiseks ning paljude alternatiivsete initsiatiivide transformeerumine riigieelarvelisteks kuluridadeks. Kümnendit iseloomustab nii loomemajanduse ideoloogia hoogne pealetung vabadele kunstidele kui ka vastureaktsioon ning pettumine võimalustes integreerida kunstilist mõtlemist turuliberalismi. Kümnendi teise poole kunstnikud alustavad peojärgses pohmelliühiskonnas, mis üritab koomale tõmmatud püksirihmaga tasuda eilse päeva eufooriapuhanguid. Tõsiasi, et kokku hoitakse ka nende kõhu kõrvalt, äratab loomulikult sotsiaalse õiglustunde – miks peaks teised maksma võitjatepõlvkonna peoarveid? Just see protest on kaasa toonud uusi põhimõttelisi vastandumisi ja sulgumisi kunstikogukonnas, mis veel mõni aeg tagasi kommunikeerus edukalt omavahel ning püsis keskustelus laiema kunstipublikuga. Nüüd aga tuleb tunnistada kunstitarbimise teravat diferentseerumist, lisaks sotsiaalsele ja varanduslikule kihistumisele. Erakapitali jõuline ilmumine kunstipilti mitmete muuseumide, kollektsioonide, kataloogide, galeriide, oksjonite ja ülevaatenäitustena ning publiku soe vastuvõtt nende lansseeritud kunstisentimentalismile annab märku sellest, et „pidu käib kuskil mujal”, sotsiaalset kandepinda leiab üha enam kujuneva keskklassi maailmavaade ning stereotüüp bareti ja paletiga mehest. Kriitiline kunstisõna kaob meediaruumist. Maad võtab kunstireportaaži vähenõudlik žanr ja pürjelite belletristika – jantlikud jutud külmetavast poolhullust kunstnikust, mis lisaks lehelugejaile lõikavad loorbereid ka teatripubliku seas ja preemiapoliitikas. Jooksva kunstikriitika taandumist erameediast seletab osalt ka kunstiringkondadest väljaspoolgi tasahilju akumuleeruv arusaam, et kaasaegne kunst on pigem keeruline, ebamugav ja kriitiline kui lihtne, lõbustav ning meelt lahutav.

Kümnendi hääletoruks pole enam kunstikriitik, vaid kuraator, kes lisaks intellektuaalsele refleksioonile hõlmab sotsiaalset ruumi ka füüsiliselt, reaalse näitusepraktikaga: ta annab kunstnikule nii näituseruumi kui ka sõnumi, mida viimane sootsiumile edastab. Kunstniku positsiooni muutumine on ses nihkes paratamatu – eneseküllasest ja sidusa minapildiga loojast on saanud instrument kellegi teise kureerimisstrateegias, fiktiivne ja karikeeritud meediakonstruktsioon või kompromiss kuraatori- ja kunstnikupositsioonide vahel. Kureerimine pole enam pelk erialaliidu aastanäituseks tehtud ühekordne jõupingutus, sellest saab töömeetod, seda juurutatakse õppeaine ja elukutsena ning ilmselgelt sobitub kuraatori kuvand oma tootlikkuses märksa sujuvamalt loomemajanduse ideoloogia ja SKP-keskse ühiskonnakorraldusega. Iseloomulik on kuraatoristrateegiate süvenev diferentseerumine sõltuvalt suhtest institutsioonide, žanripiiride ja kunstnikepõlvkondadega. Kui majandusliku tõusu aegu võitsid eelkõige institutsionaalsed kuraatoristrateegiad oma regulaarse rahatoe ja tööalase infrastruktuuriga, siis kümnendi lõpukolmandiku masus püüavad pilku eelkõige low-budget ja zero-budget initsiatiivid, millele majanduslikus kitsikuses toimetamine ei ole kujunenud tõsisemaks tööõnnetuseks.

Kümnendit läbivateks märksõnadeks saavad killunemine, pihustumine, fragmenteerumine. Suuremate struktuuride paika loksudes sunnib enesepositsioneerimise lauskapitalistlik gravitatsiooniväli kunstiareenil tegutsejaid voolima piisavalt eristuvaid identiteete, kas või järjekordseks subkultuuriks taandumise hinnaga. Kui taasiseseisvumisele järgenud postsovetlikel „ülbetel üheksakümnendatel” julgeti veel olla paljus „Eesti esimesed” (postmodernismi, dekonstruktivismi, feminismi, institutsioonikriitika jne maaletoomine), siis uue sajandi esimesel kümnendil ei näi Lääne akadeemia koolitarkuste järeleaimamisest enam piisavat – riik on Läänega juba reaalselt lõimunud läbi Euroopa Liidu (2004) ja NATO (2004) taoliste ühenduste. Areenile astub põlvkond, kelle jaoks on Eesti ilmselgelt liiga väike; põlvkond, kes elab üha globaliseeruvas maailmas, žongleerides aina hübridiseeruvate identiteetide, positsioonide ja maailmavaadetega.

Kümnendi lõppu piiritlevad kaks tähtsündmust selleaegse Eesti rahvusideoloogias ja majanduspoliitikas. 2009. aasta suvel avatakse Vabaduse väljakul üleriigiline Vabadussõja võidusammas ning napp paar aastat hiljem, 2011. aasta alul läheb riik rahvusvaluutalt üle eurole. Kui esimene pühitseb rahvusriigi püsimajäämist üsna sõjakas revanšistlikus kõneviisis, siis viimane viib vastuoksa lõpule Eesti majandusruumi lõpliku integreerimise globaalse turukapitalismiga. Valminud on kultuuriline reservaat, mille monumentaalsed dekoratsioonid varjavad riikluse mandumist retooriliseks rituaaliks piirideta turumajanduse tagataskus.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kutsub kõiki kunstiliteraate kaasa mõtlema ja kirjutama lõppevast kümnendist just nende märksõnade ja protsesside valgusel, ent esitama ka omapoolseid ettepanekuid võimalikeks teemaarendusteks. Kunstikeskus võtab 31. oktoobrini 2010 vastu kuni 4000-tähemärgiseid kaastööettepanekuid aadressil andreas(at)cca.ee. Autori soovi korral hindab ettepanekut kogumiku akadeemiline kolleegium kunstiteadlastest, ajaloo-, majandus- ja poliitikaekspertidest. Sellisel juhul liigitub kaastöö koheselt eelretsenseeritavate kirjutiste hulka, mille autoreil lasub ka hiljem leebe surve võtta kolleegiumi soovitusi kaastöö täiendamiseks täie tõsidusega. Kummati ei soovi KKEK dogmatiseerida kümnendi käsitlemist range teaduslikkusega. Kogemus on näidanud, et kunstnikuteesid, praktiseerivate kuraatorite seletuskirjad, galeristide tagasivaated näitusepoliitikale jms lisavad tekstikogumikku värvikat, informatiivset ja väärtuslikku lähimaterjali, millest loobumine oleks patt. Kaastööde lõplik pikkus võiks jääda 25 000–30 000 tähemärgi sisse, need lähevad täies mahus tõlkimisele inglise keelde ning kuuluvad tasustamisele vastavalt Kulka heldusele. Kogumiku valmimine on planeeritud aastasse 2013.